Separeerimine võimaldab paremini hallata tähtsate elementide nagu lämmastik ja fosfor kasutamist põllumajanduses. Samuti aitab see märgatavalt kokku hoida sisseostetavate väetiste ning transpordikulude arvelt.
Nõuded sõnnikukäitlemisele muutuvad aasta aastalt karmimaks ning vähenevad ajavahemikud, mil lubatud sõnnikut põldudele laotada.
Tavaline vedelsõnnik hakkab hoidlas kihistuma. Kergemad osised tekitavad pinnakooriku ja raskemad osised settivad põhja, näiteks kogu jõusööt. Sea vedelsõnnikul näiteks koorikut praktiliselt ei teki, vaid moodustub tihe põhjasete.
Taimed omastavad vedelsõnnikust toitaineid paremini, kui see on homogeenne. See tähendab, et vedelsõnnik vajab tugevat läbisegamist. Separeeritud vedelsõnnik imendub mulda oluliselt kiiremini ja väheneb lämmastiku lendumise oht. Samuti ei vaja see hoidlas mingit segamist või kui, siis väga vähesel määral.
Tähelepanu tuleb pöörata ka fosforile ja lämmastikule
Kui vedelsõnniku kollektoris/pumplas kasutatakse separaatorsüsteemi, siis jõuab laguuni või hoidlasse kõrge lämmastikusisaldusega vedelsõnnik, mis on homogeenne, taimedele kergesti omastatav ning kergesti töödeldav, sest ummistusi tekitavad tahked osad puuduvad. Selline vedelsõnnik ei vaja enne põllule laotamist hoidlas mahukat segamist.
Separeerimine vähendab ka hoidlasse jõudvat vedelsõnniku kogust kuni viiendiku võrra. Tavalises vedelsõnnikus ja hoidlas on väga suures koguses lihtsalt vett ning toitainete kontsentratsioon seetõttu madal. See teeb vajalike toitainete põllule transportimise sel viisil väga suuremahuliseks ja kulukaks. Olenemata vedelsõnniku kuivainesisaldusest võib Eestis põllule kanda kuni 170 kg N/ha. See tähendab üldjuhul 30-40 tonni vedelsõnnikut hektarile, vastasel juhul ületataks lubatud fosfori norm hektarile (25 kg/ha). Separeeritud vedelsõnnikut võib laotada hektarile suurema normiga, kuna selle fosfori ja lämmastiku suhe on tugevalt lämmastiku kasuks.
Kui hoidlas on separeeritud vedelsõnnik, väheneb sealt eralduvate kasvuhoonegaaside kogus kuni kolmandiku võrra. Siiski eraldub ka separeeritud lägast lämmastikku ammoniaagina ning seetõttu võiks hoidlad katta ujuv- või muu kattega. Võib ka vedelsõnnikut hapestada.
Liigne kogus fosforit on ohuks põhjaveele ja veekogudele. Separeerimata vedelsõnniku laotamisel on vaja oluliselt suuremat põllupinda (justnimelt lubatud fosfori koguse ületamise ohu pärast hektari kohta). Fosforirikas, praktiliselt lõhnatu tahke osa on ideaalne väetis rohumaadele ja teraviljapõldudele. Tahke osa hakkab seistes kiiresti isekomposteeruma ja selle käigus hävivad ka umbrohuseemned. Selline väetis on ideaalne uuesti rajatud rohumaadele.
Tahke osa läheb allapanuks
Üle maailma võidab järjest populaarsust piimafarmides tekkiva vedelsõnniku vedela ja tahke osa eraldamine separeerimise teel ning tahke osa kasutamine asemetel allapanuna. Tahke osa moodustavad söödas leidunud seedumatud kiud.
Tehnoloogiliselt on levinud kaks erinevat süsteemi vedelsõnnikust tahke osa eraldamiseks ja allapanuna kasutamiseks. Inglisekeelse termini green bedding eestikeelne sobilik vaste võiks olla "bioallapanu/separeeritud allapanu".
Vedelsõnniku separeerimisel kasutatakse spetsiaalselt selleks konstrueeritud separaatorit, mis suudab muuta tahke osa kuivaineks 35% ja üle selle. Levinuimaks separeerimise meetodiks on läga pumpamine läbi presskruvi ja tiheda sõelaga varustatud separaatori. Kõrge kuivainega materjali saamiseks peavad masinad taluma suuremat koormust ja kõrgemat survet. Asemetel kuivab ligi 40% kuivainega materjal edasi, saavutades juba hästi ventileeritud laudas 50% kuivaine vähem kui 24 tunniga. Green bedding separaatorite hulgas on esirinnas Baueri ja FANi separaatorid, olles mitmes riigis ka ainsana ametlikult tunnustatud kui allapanu separeerimiseks sobilikud seadmete valmistajad. (Euroopas on Baueri ja Bauer gruppi kuuluva FANi käes ligi 75% turuosa separaatorite müügist).
Sellisel meetodil saadav materjal tuleb asemetele õhukese kihina laotada hiljemalt 24 tunni jooksul, vastasel korral on tulemuseks hunnikus anaeroobne käärimine ning kuumenemine, mis tekitab soovimatuid baktereid.
Uuringud on näidanud, et võrreldes saepuru, põhu või liivaga on sellises allapanus sisalduvate bakterite populatsioon algtasemel märgatavalt kõrgem, kuid juba vähem kui 24 tunni möödudes on bakterite tase samaväärne kui liiv-ja saepuruasemetel.
Euroopas on green bedding bioallapanu separaatorid levinud valdavalt väiksemates farmides.
Suurtel farmidel oma süsteem
Suuremad farmid kasutavad üldjuhul mahukamat süsteemi, kus lisaks eeltoodud separaatorile läbib materjal pöörleva trumli. Trumlis toimub kiireloomuline aeroobne käärimine, sisuliselt kiirendatud komposteerumine. Tekkiv niiske õhk tõmmatakse välja väljatõmbeventilaatoriga. Kogu protsess on automaatne ning trumlis pöörlev materjal kuumeneb trumli keskosas lühiajaliselt kuni 80 kraadini, mis on piisav, et hävitada kõik bakterid ja umbrohuseemned.
Sellisel meetodil saadav materjal loetakse steriilseks allapanuks. Samuti säilib sellisel meetodil separeeritud materjal allapanukõlblik kuni kümmekond päeva. Trumlist väljatulev materjal saavutab kuivaineks keskmiselt 42%.
Baueri valikus on kiirelt paigaldatav BRU süsteem, mis asub üleni soojustatud konteineris ning ei vaja mingeid mahukaid ehitusi.
Miks separeerida vedelsõnnikut?
• Separeeritud vedelsõnnik imendub kiiresti ja ei ummista laotusseadmeid.
• Separeeritud vedelsõnnik ei vaja enne hoidlast põllule vedu mahukat segamist, kuna tahke osa on viidud miinimumini.
• Separeerimine vähendab vajaliku hoiustamiseks vajaliku hoidla mahtu olenevalt kuivainest kuni 25 %.
• Väiksem oht silo saastumisele – separeeritud vedelsõnnik ei sisalda tahkeid osiseid, mis võivad siloteol sööda sisse sattuda.
• Vedelsõnniku laotamine ei nõua nii võimsaid masinaid ning selle laotamine ja pumpamine on oluliselt kiirem.
• Separeerimise teel on võimalik toota ka igapäevaselt allapanu loomadele, mis on uuringute järgi lehmadele üks meelepärasemaid.
Vt lähemalt siit.
Eesti Agritehnika OÜ
Töökoja, Kaerepere alevik, Kehtna vald, Raplamaa, 79523
Mobiil 56 700 959
Lauatelefon 68 43 316
