Järva maakonnas Peetris tegutsev laudakompleks oli käikuandmise hetkel koguni Euroopa suurim Lely lüpsirobotitega piimatootmisettevõte.
Fotod Aivar Kullamaa
Lely lüpsirobot pole kõige odavam soetada, kuid tuleb pikas perspektiivis soodsam oluliselt väiksemate tööjõukulude tõttu.
Kui Võrust pärit Priit Süüden kutsuti Peetrisse suure laudakompleksi ehitamist vedama, arvas ta, et tuleb siia kodust kaugele ehk aastaks. Tänaseks on piimatootmisele spetsialiseerunud ettevõtet Peetri Põld ja Piim juhtinud 11 aastat.
Varem siin asunud nõukaaegne suurfarm tehti maatasa ning 2011. aasta sügisel valmis esimene lüpsilaut. Teine sai püsti 2012. aastal, kolmas 2013 algul ja viimane 2015. aastal. Neljast laudast kaks on robotlüpsilaudad, kolmandas elavad erivajadustega loomad – kohe poegivad lehmad ja juba poeginud loomad, kes tulevad juba peagi lüpsile. Laudas on ka vasikad ja noorem noorkari. Neljandas laudas on vanem noorkari.
Tegelikult oli algselt plaanis võtta lautades kasutusele lüpsiplatsid. „Esmakordselt Peetrisse tulles märkasin aga, et külas on õhtuti paljud aknad pimedad,“ meenutab Priit Süüden. „See tähendas, et tööjõu leidmisega tuleb probleeme. Lüpsiplats nõuab aga palju töötajaid. Olin kindel, et lüpsirobotite kasutuselevõtuga väldime me muresid tööjõuga.“
ROBOT TEEB USINASTI TÖÖD. Kahes lüpsilaudas töötab kummaski kaheksa Lely lüpsirobotit ja üks veel erivajadustega loomade laudas. „Kõik tehnika, mis seotud lüpsiga, on meil Lelylt,“ ütleb Süüden. „Kaasa arvatud piima hoiustamine ja jahutus.“ Peetris toodetakse päevas 25 000 liitrit piima ning kord päevas tuleb sellele järgi suur Valio auto ja viib selle Laeva meiereisse.
Peetris töötavad praegu A4 lüpsirobotid, täna on turul juba järgmine põlvkond – A5. „Robot on muidugi kallis, üle 100 tuhande euro maksis üks siis, kui meie ostsime,“ nendib Süüden. „Esimesele laudale saime PRIA täistoetuse, ligi 500 000 eurot. Teised on laenude ja omavahendite abil rajatud. Kümme aastat maksame robotite eest liisingut, siis võtab tootja need veel normaalse hinnaga tagasi ja saame uue põlvkonna asemele.“
Ent ikkagi on see soodsam ja muretum kui pidevalt tööjõu pärast pead valutada. „Tööjõuga, tänan küsimast, on probleeme,“ muigab Süüden. „Kaader on meil tubli, aga paratamatult see vananeb. Meil töötab ka kaks ukrainlast, abielupaar. Neil on nelja- või viieaastane elamisluba, andsime neile korteri ja tööd teevad nad igati tublilt.“
PROBLEEMIDE KORRAL SAAB ABI. „Robotid ei jää haigeks, ei solvu, neid puudub ka alkoprobleem,“ loetleb Süüden muigamisi moodsa tehnika eeliseid. „Sellist momenti, et keegi koputaks uksele ja ütleks, et tahaks hirmsasti lauta tööle tulla, tänapäeval pole. Kui paned töökuulutuse lehte või veebi ja keegi juhtubki helistama, siis on ka enamasti esimene küsimus, et kui palju palka saab, mitte et mis tööd mul teha tuleb.“
Rohusööda ja teravilja kasvatab Peetri Põld ja Piim ise, jõusööt ostetakse sisse. „Hooajal varume 14 tuhat tonni silo ja 4000 tonni maisisilo,“ selgitab Süüden. „Sellest meile piisab ja kui üle jääb, siis hoiame järgmiseks hooajaks. Aastad ei ole vennad, kehval aastal on varudest abi.“ Ettevõttel on põllumaid 2250 hektarit, sellest 1300 hektaril kasvab teravili ja mais, ülejäänu on heinamaa. Jõusööta kulub kuus 60 tonni ehk 720 tonni aastas.
Süüden kinnitab, et lüpsirobotitega suuremaid probleeme ei ole ette tulnud. Näiteks elektrikatkestuse korral rakendub sekundi murdosa jooksul jõujaam ja võtab elektritootmise üle. Kui vool tagasi tuleb, siis tuleb küll robotid eraldi ümber lülitada. Saaks paigaldada ka UPSid ja probleeme oleks veelgi vähem.
„Probleemide korral on meile tagatud ööpäevaringne abi,“ selgitab Süüden. „Kui telefoni teel antud nõust ei piisa, siis tuleb Linery OÜ-st tehnik kohale.“
INIMENE VAID JÄLGIB PROTSESSI.
Priit Süüden näitab meile lüpstud piima jahutus- ja hoiustamispaake. „Inimene ei pea tegema muud kui ainult vahetama paakide pesuaineid – kogu protsessi juhib arvuti,“ selgitab ta. „Piim liigub robotist mööda liini paaki ja jahtub siin 4,1 kraadini. Kui suur paak läheb pessu pärast seda, kui piim ära viiakse, siis robotid töötavad edasi ja piim liigub vahetanki. Kui suure paagi pesu lõppeb, siis lastakse piim vahetangist suurde tagasi. Pesu kestab tund aega, nii et vahetank on väga vajalik, muidu oleks meie lüpsiprotsess häiritud.“
„Kui omal ajal roboti kasuks otsustasime, oli valida DeLavali, Lely ja veel ühe Saksa tootja vahel,“ meenutab Süüden. „Tollal propageeris DeLaval lehmade suunatud liikumist: nad pidid läbima teatud teekonna, kuni said robotisse ja väljudes samamoodi. Kuna Lely eelistas vaba liikumist, et lehm tuleb ja läheb millal tahab ja kuhu tahab, siis meile meeldis see variant rohkem.“
Lehm õpib ära, et kui tahab jõusööta saada, siis tuleb minna lüpsirobotisse. Kuna tal ripub kaelas responder, siis tunneb süsteem ta ära ning arvutis on olemas looma kohta kõik vajalikud andmed: millal ta viimati lüpsil käis, kas juba on õige aeg lüpsta või suunatakse ta robotist välja. Süsteem teab sedagi, kui palju konkreetne loom vastavalt piimatoodangule jõusööta peaks saama ja jagab päevase koguse kenasti lüpsikordade peale ära. Paar kuud enne poegimist arvuti lehma enam lüpsile ei lase.
„Mõned loomad käivad pidevalt roboti juures, et äkki juba saab süüa, aga intervall on neli ja pool tundi,“ muigab Süüden. Alles siis, kui süsteem tuvastab, et robotisse ihkaval lehmal on õige aeg lüpsile tulla, antakse talle tema jõusöödakogus kätte. Esmalt peseb robot ta udara puhtaks ning siis juhib infrapuna-andur kannud nisade otsa. Piim voolab mööda torusid jahutustanki. Kui piim lüpstud ja jõusööt söödud, aga lehm ei liigu kohe robotist välja, saab ta kerge elektrilöögi ja astub seepeale lüpsilatrist välja.
„Näete – tööjõudu on laudas minimaalselt,“ rõhutab Süüden veel kord. „Viiesaja lehma peale töötab meil korraga üks tööline.“
KÕIKE, MIDA VÕIMALIK, TEEB MASIN.
Lauda keskel pikas vahekäigus hakkab silma UFO-sarnane masin, mis sõidab piiksudes edasi-tagasi. „See aparaat oli meil esimene Eestis,“ ütleb Süüden. „Iga paari tunni tagant peab lehmadele vahekäigust sööta ette lükkama, sest muidu nad ei saa seda kaugemalt kätte. Varem tegi seda traktorist traktoriga – jälle kokkuhoid. Ja öösel ei viitsinud ju keegi sööta lükata.“ Niipea kui lehmad UFO piiksumist kuulevad, tulevad nad vahekäigu juurde sööma.
Ka sööda valmistamine on ettevõttes automatiseeritud. „Iseliikuv söödamikser Siloking maksab hirmpalju, aga kui mõtled, et üks töömees teeb sellega kogu protsessi otsast lõpuni ära, siis ei tundugi enam kallis,“ räägib Süüden. „Sisestad arvutisse sööda komponentide vahekorra, aparaat tõmbab ise komponendi sisse ja kui õige kogus käes, hakkab piiksuma. Siis järgmine komponent ja kui kogus käes, segab ära ja ongi korras.“
Vahepõrandalt alla langeva virtsa tõmbavad kanalisse kokku teatud intervalliga automaatselt liikuvad skreeperid. Virts liigub välja hoidlasse ja sealt juba põllule, väetiseks. Ei saa ju head kraami raisku lasta.
Olgugi ühes laudas koos ligi 500 lehma, ei ole siin tunda erilist lehka. „Ventilatsioon on korralikult läbi mõeldud: akendest tuleb värske õhk sisse ja süsteem lükkab vana eest ära,“ selgitab Süüden. „Süsteem reguleerib ise, kui palju aknad lahti on, vastavalt välis- ja sisetemperatuurile. Automaatika liigutab õhkkardinaid, mis farmi akendel ees on. Talvel miinus 30 kraadiga on meil pluss kaheksa sees, see on lehmadele paras.“ Eraldi küttesüsteemi siin polegi, sest nii suur hulk loomi hoiab ise ruumi soojana – üks lehm pidi võrduma 700-vatise soojaallikaga.
KUIDAS EDASI?
„Kui rääkida laienemisvõimalustest, siis me saame juurde tuua vaid 50 lehma, sest keskkonnakompleksluba kehtib teatud peade arvu kohta. Sööda varumise võimsus seab ka piirid ja laudadki ei ole kummist,“ arutleb Priit Süüden. „Ent piimatoodangut saab alati tõsta. Juba aastaid on see meil 11 000 kilo lehma kohta aastas ja see ei ole kehv näitaja.“
