Menu




Mõisaküla Masinatehas – enam kui sajand metallitöötlemise ajalugu

27.02.2020   

image for article

Reklaam

Profi banner

Profi banner



Mõisakülas asub üks Eesti vanemaid ja auväärsemaid tootmiskomplekse, enam kui 100-aastase ajalooga Mõisaküla masinatehas.

Kogu Mõisaküla ajalugu on tihedalt läbi põimunud raudteega. 1893. aastal hakati rajama Pärnu-Mõisaküla-Viljandi ja Valga-Ruhja-Pärnu raudteeliine. Nii tekkis Abja mõisa soistele aladele, liinide sõlmpunkti ka uus linn.

„Üsna kohe leiti, et siia tuleb rajada depoo vedurite remondiks ja tehas vagunite ehituseks“ räägib OÜ Mõisaküla Masinatehas tootmisjuht Enno Lilleste, kes kohaliku ajaloo vastu juba pikemat aega huvi tundud. „Seal tegutseb praegu meie keevitustsehh. 1899. aastal hakkas tööle raudteetehas, kus valmistati nii luksus-, kupee- kui tavalisi reisivaguneid. Linnas said tööd paljud ametimehed, kelle oskusi läks vagunite valmistamisel vaja, metallitöölistest kuni sadulseppadeni välja. Mõisaküla aina kasvas ja arenes.“

Ettevõtlikud talumehed tükeldasid oma karjamaad ja müüsid uutele elanikele ehituskruntideks.1930ndatel aastatel elas Mõisakülas lausa 3500 elanikku. Võrdluseks – praegu on elanikke 750 ringis ja selle näitajaga on Mõisaküla Eesti väikseim linn. Põnev fakt: 30ndatel taheti Mõisakülale uus nimi panna, sest linna nimes ei saavat ometi olla sõna „küla“. Pikad nimeotsingud jäid siiski Nõukogude okupatsiooni saabudes ja maailmasõja puhkedes soiku.

ÜLELIIDULINE HAARE SAABUS TALLEKSI AJAL. Nõukogude ajal tegutses raudteetehase hoonetes Tallinnas asuva ekskavaatoritehase Talleks allüksus. Samasugused tsehhid olid Talleksil veel Paides ja Viljandis. Mõisakülas ehitati Valgevenest toodud Belarus-traktorid ümber ekskavaatoriteks. Inimesi voolas koolidest saadud suunamistega siia kokku üle terve Nõukogude Liidu. „Meil elab seniajani üsna rahvusvaheline seltskond, kes on aga väga hästi integreerunud,“ selgitab Lilleste.

Talleks läks ühe esimese suurettevõttena erastamisele. Tallinnas jätkati pigem kinnisvaraarenduse ja automüügiga, pealinnast kaugemal asuvad tsehhid müüdi samuti ja need jätkasid tootmisega. Mõisaküla tsehh suurt hoogu siiski sisse ei saanud ja kuulutas üheksa aastat tagasi välja pankroti. Uus omanik Vitali Kangur moodustaski uue ettevõtte nimega Mõisaküla Masinatehas ja kutsus kaheksa aasta eest tootmist korraldama Enno Lilleste.

Täna valmistab Mõisaküla Masinatehas traktorite esilaadureid, lumetehnikat ja põllutööriistu. Kaubamärgi Weimer all toodetakse metsaveokärusid. Metsatehnika poolelt on Eestis kõige populaarsemad Mõisaküla giljotiinid, mille keskmisele mudelile nüüd ka kogumiskäpad külge konstrueeritud. „Eesmärk oli ehitada giljotiin, mis meie tingimustes kestaks,“ ütleb Lilleste. „Kasutajad nurisesid, et Soomest toodud riistad ei pea vastu – nüüd on korralik kodumaine alternatiiv olemas.“

Mõisaküla tootearenduse võtmesõna on nimelt koostöö tootjate ja kasutajatega, selgitab Lilleste. „See aitab giljotiini müügile ja arendusele tugevalt kaasa. Kui kliendil puudub giljotiiniga töötamise kogemus, siis pakume Grenor Trade OÜ operaatorite abil koolitust. Mullu müüsime Eestis 90 giljotiini. Katsetamisel on uued noad ja silindrid.“

Ehkki giljotiini pakutakse praegu ka Eesti parima hinnaga, tuleb pearõhk pöörata ikkagi kvaliteedile, sest sellist tehnikat ei osteta vaid üheks-kaheks hooajaks. „Meie toote nõrk koht oli silinder, aga nüüd oleme hakanud neid ise valmistama, et lõpptulemuses kindel olla,“ kinnitab Lilleste.

Eksporti lähevad Mõisaküla toodangust peamiselt Weimeri kaubamärgi tooted: erinevad metsaveohaagised ja -tõstukid. Suurem osa neist liigub Euroopa turule ja Valgevenesse-Ukrainasse. „Edasimüüjaid on meil Lätis, Leedus, Ukrainas, Valgevenes, Saksamaal, Austrias, Slovakkias ja Prantsusmaal,“ loetleb Lilleste. Weimeri kaubamärgi omandas Mõisaküla masinatehas 2017. aastal Tartus tegutsenud pankrotistunud ettevõttelt koos metsaveotoodete ja oskusteabega.

LOGISTKA PAKUB VÄLJAKUTSEID. Masinatehas paikneb laiali erinevates väärika ajalooga hoonetes ja see teeb majandamise kindlasti keerulisemaks kui mõnes moodsas tootmises. „Hooned on vanad, nende kordaseadmine nõuab pühendumist,“ ütleb Lilleste. „Meil on endises depoos keevitustsehh, vanas raudteetehase hoones koostamine ja pulbervärvimine ning kunagi nõukogude ajal ehitati nende vahele veel üks hoone. Maalrikoda on veel eraldi, nii et logistika erinevate hoonete vahel nõuab omajagu ressurssi.“

Krundil hakkab silma hiigelmõõtmetes puuriit – just nimelt, vanemate tootmishoonete kütmine käib endiselt puudega. Ajaloolisi hooneid taastada on õnneks aidanud peale omaniku investeeringute ka ja Leader-programm läbi Mulgimaa Arenduskoja.

TÖÖLISI LEIDA POLE LIHTNE. Mõisaküla Masinatehase tsehhides töötab 12-13 kohalikku meistrimeest. Hooajal, kui mahud kasvavad mitmekordseks, tuleb appi võtta ka 12-14 ukrainlast.

„Lootusetu,“ vastab Lilleste küsimusele, kas sobivat tööjõudu tõesti Eestist ei leia. Mõisaküla elanikest on ¾ pensionärid ning ka kaugemalt Eestist pole vastava ala spetsialiste lihtsalt võtta.

Ent Mõisaküla on Ukraina tööjõuga rahul. „Nende töökultuur on küll veidi erinev meie omast,“ ütleb Lilleste. „Aga kui neile ilusti selgitada, mida me neilt ootame ja kuidas midagi tegema peab, siis teevad nad head tööd. Negatiivset kogemust meil nendega pole.“ Ukraina tööjõu Eestisse liikumine andis ettevõttele julguse Weimeri tootegrupi ostmiseks ja arendamiseks. Teistmoodi poleks seda oskustööliste puuduse tõttu teha saanud.

KLIENT TAHAB EESTI TOODET. Tulevikuplaanidest rääkides muutub Lilleste jutt üsna spetsiifiliseks. „Plaanis on konstrueerida veel universaalsem ja võimsam giljotiin, millel hüdraulikat rohkem,“ selgitab ta. „Kavatseme paigaldada elektrilise klapi, et saaks ühe liini pealt opereerida lisakäppasid ja giljotiini ennast. Täna peab ise klient ise lahenduse leidma, kui soovib liine ümber jagada. Tahame teha toote lihtsamalt ja mugavamalt kasutatavaks.“

„EAS-i abil on valmimas uus põlvkond  tõstukeid ja haagiseid “ kergitab Lilleste tulevikuplaanidelt veel katet. „Disainerid on need juba paberile pannud ja sügisel teeme prototüübid valmis. Siis tuleb veel veidi arendustööd.“

„Ka kommunaalseadmete valdkonda annaks kindlasti veel arendada,“ arutleb Lilleste. „Konkurentsi on, aga õnneks leidub päris palju kliente, kes ütlevad, et tahavad kindlasti eestimaist toodet saada.“

Selliseid kliente tasub kahtlemata hoida ja väärtustada.





gallery image

Sind võivad huvitada ka need artiklid


Tegijal juhtub!

Tõmbame nädalavahetuse käima ja vaatame, milliseid äpardusi...

Kogu pere metsapäev 2020: päikest, huvitavaid tegevusi ja meelelahutust igale vanusele

Laupäeval peeti Tallinnas Männi pargis Eesti Erametsaliidu k...

Ardenne OÜ: enam kui veerand sajandit metsatöödel

„Kas iga juuksur, kes oskab pea nulliga paljaks ajada, suuda...