Masinaid olgu pigem vähe, aga need peavad olema uued, kõlab aasta põllumehe Jaan Metsamaa ettevõtte Metsaküla Piim moto. Nende põhimasinapargist viiest aastast vanemaid riistu naljalt ei leia.
Et tublisid töökäsi leiab Eestist aina vähem, läheb Metsaküla Piim ettevõtte arendamisel maksimaalse automatiseerimise teed.
Edu taga seisavad tublid noored
„Hästi hakkas meil minema siis, kui otsustusõigus sai antud noortele,“ ütleb Jaan Metsamaa.
„Piimatootmine on meie põhitegevus, toodame üle 5500 tonni aastas,“ sõnab tegevjuht-agronoom Lauri Lepassar. „Teraviljakasvatus on kõrvaltegevus, sellest 10% läheb talirapsi, 30% talinisu ja ülejäänu suviviljade alla. Mullune aasta oli erand ja talikultuuride alla läks üle 50%, sest pikk sügis sobis selleks hästi.“ Metsaküla Piim kasvatab ka rapsi, mida on lootust edaspidi kuivatada Imaveres, kuhu kerkivas rapsitehases on Metsaküla Piim ühe kuuendikuga osanik.
Metsaküla Piim AS on loodud 1. aprillil 1996. aastal ning päris alguses ammus siin laudas 181 lüpsilehma. Jaan Metsamaa oli tollal väikeaktsionär, kuid igapäevaselt hakkas ta Metsaküla Piima arendamisega tegelema 2005. aastast, kui ta omandas ettevõttes enamusosaluse. Ehkki vahele on juhtunud ka kehvemaid aastaid (süüdlaseks peamiselt ilm), on Metsaküla Piim ikka hakkama saanud ning palju Jaani isiklikku ja ka pankade raha nõudnud arendustegevus näitab nüüd ilusaid tulemusi. Nii piima väljalüps kui kogutoodang on viimastel aastatel aina paremaks läinud.
Näitajad liiguvad üles
„Ehkki meil ei ole eriti hea maa, mis teravilja-supersaake annaks, on meie saagid ikka igal aastal ülesmäge läinud,“ nendib Jaan. „Välja arvatud muidugi mullu põua tõttu - kes rohkem maha pani, see ka suurema hävingu osaliseks sai. Meie pääsesime suurest miinusest, sest ei panustanud suurtes kogustes väetamisele. Lauri otsustas, et teraviljale pealtväetamiseks mõeldud väetise paneme hoopis rohumaadele. See oli õige otsus, sest kuna vihma ei tulnud, siis polnud teravilja osas enam päästa midagi. Rohumaadele andis väetis aga nii palju väge, et kui vihm lõpuks sadama hakkas, siis kolmas niit kujunes korralikuks. Sellega päästsime oma söödavarumise ära.“
„Ei ole õige öelda, et meil läheb hästi,“ toonitab Jaan. „Ikka nii, et lehmad lüpsavad hästi ja inimesed on tublid, see loob eelduse. Põhisööda kvaliteedist oleneb palju ja ka nii-öelda betooni oleme väga palju raha pannud. Lõpptulemus algab pisiasjadest.“
Viimastel aastatel on ettevõttesse palju investeeritud, tänavu on plaanis ses vallas veidi tagasi tõmmata. „Vajalikku tehnikat vähesel määral ikka soetame,“ selgitab Jaan. „Kuid betooni me tänavu ei investeeri, sest kõik vajalik on juba tehtud. Maad on küll plaanis osta, kui leidub mõistlikke pakkujaid. Kardan aga, et oleme omandanud juba enamvähem kõik, mis siinkandis saadaval.“
Metsaküla Piima kõige kaugemad maad jäävad Kumnas asuvatest lautadest ja kontorist 25 km kaugusele. Tegelikkuses on nendeni pääsemine keerulisem, sest üle Keila jõe läheb vaid kaks silda. Neist teine asub juba nii kaugel, et transport ei tasu ennast ära. Samuti läheb jõeäärsetel maadel heinategu märgadel aastatel raskeks – vahel saad küll niita, aga koristada enam mitte. Teinekord pole võimalik niitagi.
Ekstreemne kliima üllatab
Lauri meenutab, kuidas ta seisis ülemöödunud aastal üleujutatud põllu ääres ja mõtles, et siia saaks vabalt paadiga sõitma tulla. „Mul on kaks pilti ühest ja samast põllust järjestikustel aastatel,“ räägib ta. „Mullu oli nii kuiv, et tuletõrjeauto pidi viljakoristusel juures olema – heeder läks vastu maakivi, tekkis säde ja põld võttis tuld. Tunamullu samal ajal oli seesama põld niimoodi vee all, et ainult rohututid paistsid välja. Täitsa ekstreemne kliima meil siin Eestimaal.“
Jõuame Metsaküla Piima ja ka teiste Eesti põllumajandusettevõtete peamise probleemi juurde. „Inimesi leida on väga raske,“ tunnistab Jaan. „Masinameeste kaader on meil suhteliselt hästi komplekteeritud, aga loomakasvatajaid- lihttöölisi pole kuskilt leida.“ Viimastel aastatel on siin tööd leidnud näiteks Ukrainast tulnud töölised, kes aga tohivad vastavalt viisanõuetele Eestis toimetada vaid 270 päeva aastas, siis peavad kolmeks kuuks riigist lahkuma.
Just selleks, et inimtööjõu osakaalu väiksemaks viia, on ettevõte nii ulatuslikult tootmist automatiseerinud ja moodsatesse masinatesse panustanud. „Teistes sama mõõtu põllumajandusettevõtetes on masinapark suurem,“ nendib Jaan. „Meie teeme sama töö ära efektiivsemalt, vähema arvu inimeste ja masinatega. Aga enam ei ole meil midagi optimeerida.“
Masinapark pigem väike, aga uus
Põllumajandustehnikat ja moodsat lauta näitab meile Lauri. „Enamik meie tehnikat on liisingus ja iga viie aasta tagant vahetame selle välja, et masinapark püsiks värske,“ tutvustab ta Metsaküla Piima põhimõtteid tehnika soetamisel. „Välja oleme ostnud vaid mõned haakeseadmed, kärud ja muud odavamad seadmed. Meil pole mitte ühtegi asja topelt, kõiki riistu on vaid üks. Nii peab masin olema uus ja kogu aeg töötama. Me ei saa endale lubada, et hooajal läheb midagi katki ja riist on nädal aega remondis. Odavam on hoida masinaid liisingus ja uuena, kui osta nad välja ja maksta meeletuid remondisummasid. Kui teisendada rahasse veel ka aeg, mis põllul kaotsi läheb, siis see tuleb palju kallim.“
„Kasutame peamiselt John Deere’i ja Claasi masinaid, sest nende hoolduspunktid asuvad meile kõige lähemal Jüris,“ selgitab Lauri. „Varuosade saadavus ja järelteenindus on neil kõige parem. Kui midagi katki läheb, sõidan sinna ja tunni aja pärast olen varuosaga tagasi. Kõik teised diilerid asuvad oluliselt kaugemal. Mõlemale firmale ütlen ainult kiidusõnad - kui täna on vaja mõnd osa tellida, siis homme on see jupp juba kohal, kasvõi Saksamaalt.“
Lehm lüpsab end ise
Metsaküla Piima laudakompleks koosneb neljast hoonest: üks laut on poegijatele, teine vasikatele, kolmas noorloomadele ja neljas piimakarjale. Lautade kõrval paiknevad silo- ja söödahoidlad, viimane ehitis valmis alles mullu. Piimanduskompleksi hoonete vaheline ala on asfalteeritud ja märkimisväärselt puhas. „Peabki olema, et masinad terved püsiksid, ja hügieeni tõttu,“ selgitab Lauri. „Augulist teed ei saa puhastada.“
Lüpsilehmade laudas on piimakari vabapidamisel, neid lüpsab kaheksa DeLavali robotit. Lehm tuleb roboti boksi lüpsma ise, sest teab, et samal ajal saab ta süüa. Kui loom ei taipa pärast lüpsi ise ära minna, laseb masin talle sahmaka suruõhku vastu taguotsa. Seepeale teeb lehm boksi vabaks järgmisele, kes juba järjekorras ootab.
Keskmiselt lüpsab üks lehm ööpäevas 2,3 korda, selgitab Lauri. „Iga seitsme tunni järel tuleb lehmale lüpsiluba. Kui ta ise ei tule lüpsma teatud aja jooksul, siis näeb töötaja arvutist nii-öelda punaseid lehmi ja vaatab, kas nendega on midagi juhtunud või nad lihtsalt ei viitsi tulla. Igapäevaselt ajamist vajavaid loomi on ligi kümme protsenti karjast.“
„Kui roboteid regulaarselt hooldada, siis ei ole probleeme,“ vastab Lauri küsimusele nende töökindluse kohta. „Kõige ohtlikum on äike, selle tõttu on paar-kolm suuremat jama olnud. Tarkvaravahetustega on ka probleeme kaasnenud. Õnneks on müüjapoolne tugi hea, abi on alati käepärast. Tehnik elab Keilas ja on tulnud appi ka siis, kui pole tema valve. Lihtsamad asjad parandame me ise ära.“
Kuidas valida söödamikserit
Viimane suurem ost oli uus söödamikser. „Iseliikuvate söödamikserite diilereid on Eestis viis-kuus, aga enamik ei suuda tagada 24/7 hooldust,“ selgitab Lauri, milliseid aspekte uue mikseri ostmisel kaaluti. „See on meie ainus masin, mis töötab 365 päeva aastas. Kui sellega midagi juhtub, olgu see kas või pühapäeva õhtul kell kaheksa, siis ma pean abi saama, sest loom ei tohi nälga jääda.“
„Põhimõtteliselt jäi järgi kaks diilerit, kes on selliseks toetuseks võimelised - Agriland ja Agroproff,“ jätkab Lauri. „Paraku ei sobinud meile Strautmanni mikseri kõrgus ja valida jäi Faresini ja Trioliet’ vahel. Eelmine mikser oli Faresin ja et tahtsime paremat, siis jäi Trioliet. Vanas Euroopas on nad oma vallas tuntud nimi, ehkki nende söödamikser on meil nüüd esimesena Eestis. Seni on hästi läinud.“
Nii õpivad müüja ja klient koos, töö käigus. Aia ääres seisab ka vana mikser, mida Metsaküla mehed ise töökorras hoiavad, et juhul, kui uuega midagi juhtub, loomad nälga ei jääks.
AS Metsaküla Piim
Asub Keila lähedal Harku vallas
Tegevusalad piimakarja- ja teraviljakasvatus
Piimatoodang üle 11 tonni lehma kohta
Lüpsilehmi üle 580
Noorkarja 600 isendit
Maad haritakse 1730 ha, sellest u 1000 ha moodustab põllumaa
Nisu keskmine saagikus 5-6 t/ha, mullu põua tõttu 2-2,1 t/ha
Rapsi keskmine saagikus 3-4 t/ha, mullu 2,3 t/ha
Töötajaid 28
