Kaja Piirfeldti veetava karjakasvatustalu tehnikapark on valitud hoolikalt farmi vajadustele vastavalt. Eesmärgiks on hoida tööjõukulud all, ent tagada samas tööprotsessi katkematu kulg.
Aasta põllumehe tiitliga pärjatud Kaja Piirfeldt juhib piimatootmise ja piimakarjakasvatusega tegelevat osaühingut Remmelgamaa.
Siinsamas vanavanaisast saati oma pere peetud talus alustas ta 17 aastat tagasi lüpsjana ja viimased kaheksa aastat on ta omanik. Ent nagu Kaja ise ütleb, teeb ta vajadusel kõike alates seemendamisest ja lehma sünnituse vastuvõtmisest kuni traktoristi tööni põllul.
Kaja õpetab ka Järvamaa Kutsehariduskeskuses loomakasvatust ja juhib MTÜ-d Eesti Noortalunikud. Remmelgamaa piimafarmi eduloost käib osa saamas külalisi nii lähemalt kui kaugemalt ning nüüd, pärast Aasta Põllumehe tiitlit, on neid veel rohkem kui varem.
Remmelgamaa kahes laudas on kokku 85 lehma ja 81 noorlooma. Põhiosa loomadest elab uues laudas, mis sai valmis kolm aastat tagasi. Väiksed vasikad asuvad eraldi vanas soojas lauda osas, mille ehitas Kaja isa 30 aastat tagasi. Remmelgamaa võttis mõned aastad tagasi kursi piimatootmisele ja karjakasvatusele ning lõpetas teraviljakasvatuse. Ümbruskonnas on suuri teraviljakasvatajaid niigi ja nõnda kipub selleks vajalikku maad pigem väheks jääma kui üle olema. Praegu on Remmelgamaal kasutuses ligi 200 hektarit rohumaid, kus saab tehtud enda tarbeks vaja minev silo ja jääb heal aastal veidi ka müügiks üle.
Teine põhjus, miks teraviljakasvatusest loobuti, oli jätkamiseks vajalik suur investeering uude kuivatisse ja põllutehnikasse. Kaja otsustas panustada hoopis lauda rekonstrueerimisse ja tehnika uuendamisse.
Tööjõudu läheb vähe vaja
Remmelgamaal töötab Kajaga koos neli töötajat. „Meie masinapark on väga põhjalikult läbi mõeldud ja kujundatud, et hoida tööjõukulud madalad,“ selgitab Kaja. „Üks mees saab meil kogu sööda tehtud, näiteks eelmisel aastal tuli seda üle 3000 rulli. Paljud küsivad, miks te ei tee augusilo, ja kui ma neile oma arvutusi ja metoodikat näitan, siis nad möönavad, et tõepoolest, rullisilo tuleb tunduvalt soodsam.“ Söödavarumise perioodil, mis kestab u 10 päeva, traktorist farmis ei tööta ja teistel töötajatel on veidi suurem koormus, ent suures plaanis selline töökorraldus siiski sujub.
„Uuendasime kogu tehnika korraga, nii et see on suhteliselt uus,“ selgitab Kaja. „2016. aastal ostsime esimese Kvernelandi adra ja ka Massey Fergusoni traktori, mis praegu leiab kasutust rohkem talvisel söötmisel. Järgmisel aastal ostsime Case IH Puma traktori, esiniidukid, söödamiksri ja vaaluti. Eelmisel sügisel soetasime lägapüti. Koos farmi rekonstrueerimisega oli investeering korraga väga suur, aga tehnikast oleme tänaseks enamikest asjadest juba üle poole ära maksnud. Tehnika on ennast ka väga hästi õigustanud, ei saa öelda, et mõni valik oleks vale olnud. Arvestades seda, kui keeruline on leida tööjõudu ja kui väike on meie tööjõukulu, siis kõik, kes siin vaatamas käinud, kas kadestavad või teevad järele.“
Enne ostu mõtle oma vajadused läbi
Tehnika ostmisele eelnes põhjalik kaalumisprotsess. „Ainult edasimüüjate peale ei saa alati loota, kui head nõu vajad,“ selgitab Kaja. „Panime isekeskis paika, mis on meie eesmärgid – võimalikult väike tööjõukulu ja et tehnika peab olema võimalikult uus ja meile sobiv. Et üks mees saaks kõigi töödega hakkama ja et tehnika ei jääks seisma. Ja tehnika peab kindlasti olema uus, me ei saa lubada, et see läheb hooajal rikki, sest tsükkel peab toimima väga täpselt. Väikeses farmis pead olema nutikas, kui tahad lubada endale uuemat tehnikat.“
„Ainus traktor, mis lauda ustest sisse mahub, on Belarus,“ ütleb Kaja. Kahest peamisest töötraktorist on Massey Ferguson väiksem ja Case Puma 160 suurem. „Case’i põhjal valisime tehnika,“ selgitab perenaine. Traktori igapäevane ülesanne on loomade söötmine söödamiksriga ja muud igapäevased farmitööd, talvel ka natuke lumelükkamist. Kevadel tulevad rohumaade rajamine, künd, lägalaotamine, hiljem juba söödavarumine.
Remmelgamaa on varem kasutanud läga laotamise ja külviteenust teraviljasilo tarbeks. „Nii suure toodanguga lüpsikarja jaoks on siiski kõige olulisem, et tööd saaksid tehtud ja sööt varutud õigel ajal, niisiis on mõistlik näiteks lägalaoturit ikkagi ise omada, ehkki see on suur investeering,“ ütleb Kaja. „Üle-eelmisel aastal, kui oli külm ja märg sügis, jäid teenuse osutajad hätta ja see kallutas meid ostu kasuks.“ Ühe Kuusalu kandis tegutseva piimakarjakasvatajaga on Kajal selline diil, et tema osutab Remmelgamaale külviteenust ja vastutasuks saab Kuusalu farm kasutada lägapütti.
Loeb teeninduse kiirus
„Meie tehnikaga tegutsev inimene on väga pädev, teeb hooldused ja lihtsamad remondid ise ära,“ ütleb Kaja. „Koostöös temaga panime plaani paika. Suure osa tehnikast ostsime Dotnuvast, nad tegid meile järjest häid pakkumisi. Seni on nad ka suutnud normaalset hooldust pakkuda. See on võtmeküsimus – kui meil järgmise traktori soetamise mõte peaks tulema, peab ka esmalt vaatama, kas ja kui kiiresti häda korra abi saab.“
„Traktorit saad veel naabrimehelt laenata, aga kui näiteks kombipress peaks üles ütlema, siis on keerulisem,“ jätkab Kaja. „Tänavu läks pressil valtsivõll katki, kuid järgmise päeva õhtuks toodi see Saksamaalt lennukiga kohale.“
Kohe, kui liising läbi saab, Kaja uusi mudeleid ostma ei kiirustaks. „Eks me vaatame vajaduspõhiselt,“ ütleb ta. „Igasugused uued tehnilised lahendused ja GPS-süsteemid, mis inimese vaeva säästavad, on muidugi väga mugavad. Suvel käis Valtra meile uusi võimalusi demomas ja mulle väga meeldis, aga meil on siiski maid nii vähe, et kümnete või sadade tuhandete eurode eest mugavust osta ei ole mõttekas.“
Lehmi lüpsab DeLaval
„Laudas on meil peamiselt holsteinid, mõned punased mullikaid tõin juurde, kui lauta rekonstrueerisime, et saada laut kiiremini täis,“ selgitab Kaja. „Loomad on päris pika sugupuuga, üle 20 aasta vanast talulaudast pärit. Aretamine on mu ekstrahobi, taastootmist õpetan ka teistele. Tänu sellele saame tõuloomi müüa ja see on väiksematel piimakarjadel täiesti arvestatav lisasissetulekuallikas. Näiteks alles eelmisel nädalal saatsime seitse looma Tatarstani.“
Remmelgamaa piimatoodangu näitajad on väga head, ulatudes üle 11 000 kilo. Siinses karjalaudas toimetab DeLavali tehnika, lüpsiplatsid on nn kalasaba-tüüpi. Vanas, 36 lehmaga laudas oli ka DeLavali tehnika, aga nn torusselüps. „Nii tehnika kui teenindusega oleme väga rahul,“ kinnitab Kaja. „Ööpäevas tuleb piima kaks ja pool tonni ning tegelikult oleme saavutanud oma täisvõimsuse. Oleme E-piima liikmed juba enam kui 20 aastat, üle päeva tuleb nende auto ja viib piima ära. Meil on kaks jahutajat, üks 5 tonnine ja teine tagavaraks, kui lehmad peaksid väga lahkeks minema.“
Käibe kasv pole eesmärk
Remmelgamaal tunduvad asjad olevat nii eeskujulikus korras, et veidi üllatavalt mõjub Kaja kinnitus, et ta laienemisplaane ei pea. „Pole otstarbekas,“ ütleb ta lühidalt ja loetleb argumente: „Esiteks pole maid kuskilt juurde leida. Teiseks, praegu haldame oma tööjõuga ilusti loomad ära ja kui neid juurde võtta, siis tuleks lüpsjale liiga palju koormust juurde. Siis peaks tooma vähemalt 60 looma, et luua üks töökoht lisaks. Siin on veel see aspekt, et praegu me tunneme ja teame kõiki oma lehmi. Aga lüpsilehm on väga tundlik loom, kes hindab rutiini ja ka töötaja vahetus võib talle mõjuda. Ka ületöötanud lüpsja on suur risk nii loomadele kui iseendale.“
„Tähelepanu tuleb pöörata ka väikestele detailidele,“ tõdeb perenaine. „Just need tagavad päeva lõpuks, et asi toimib ja annavad mugavuse ning kokkuhoiu tööjõult. Kui minult uuritakse, et kuidas meil asjad käivad, siis ma ütlen alati, et sinu ettevõttes ei pruugi sellised lahendused toimida, aga meil käib nii.“
„Meie suund on, et teeme pigem nii, et jõud üle käib ja hästi,“ võtab Kaja teema kokku. „Kui farm on väike, aga efektiivne ja toimib kenasti, siis käibe kasvatamine ei ole eesmärk omaette.“
Õpetaja ärkab hommikul kell neli
Hämmastav, kuid Kaja jaksab igapäevase farmitöö kõrvalt Järvamaa kutsehariduskeskuses juba kuuendat aastat noortele loomakasvatust õpetada.
„Töötan seal siiski osalise koormusega, keskmiselt üks päev nädalas,“ selgitab ta. „Suvine periood, kui farmis kiire aeg, on ju koolist täitsa vaba. Vahel harva tuleb küll ette, et hommikul kell neli näiteks seemendan loomad ja siis sõidan kooli, aga enamasti saab mõlema tööga kenasti hakkama.“
