Heiki pääseb oma masinaga paljudesse kohtadesse, kuhu harvester ei mahuks ja ronivatel arboristidel väga tülikas oma köitega sekeldada.
Kolm aastat on ArborEsti arborist Heiki Hanso töötanud lõikepeaga, mis ulatub puid maha võtma konkurentidele kättesaamatuis kõrgustes.
„Mäletan täpselt, 2017. aasta 1. juulil sai tehtud esimene töö,“ ütleb Heiki. See oli päev, mil ta jättis hüvasti oma ronimisarboristi karjääriga ja hakkas puude mahavõtmiseks kasutama multifunktsionaalset teleskooplaadurit Manitou MRT2550 Privilege.
Selle Manitou mudeli valis ArborEst, sest tema töökõrgus on koos tööorganiga rekordilised 25 meetrit. Meenutame, et harvesterid opereerivad enamasti 8-11 meetrise poomiga. Kui fotograaf palub Heikil Manitou noole „pikaks lasta“, venib see sellistesse kõrgustesse, et läheb lõpuks kaadrist välja.
„Eesti kliimas on enamiku puude pikkus kuni 25 meetrit,“ ütleb Heiki. „Vähe on kuni 30 meetriseid, rekordpuud on muidugi kõrgemad. Seni pole mul veel mitte ükski puu püsti jäänud. Hiiumaal oli üks hiidpappel, millel jäi latv tööorgani maksimaalsest asendist veel 10 meetrit ülespoole. Ka selle sain maha lõigatud.“ Siin on vaid see „aga“ et Heiki Manitou Soomes valmistatud Mecanili lõikepea on rippuv, vabalt liikuv. Raske puu võib kaaluda pea valesse asendisse ja murda rotaatori voolikud lahti.
Manitou noolele saab peale lõikepea vastavalt vajadusele kinnitada veel tööplatvormi, vintsi ja kopa.
Kuidas saada madalam känd
Mecanili saelatt on 60 cm pikkune, aga lõigata saab sellega ka jämedamaid puid, kui saagida tüve kahelt poolt. Heikil on tavaks teha võraosa puhtaks ja jätta viimaks püsti vaid u viiemeetrine palk. Seejärel võtab ta masina haaratsiga palgi ülemisest otsast ja fikseerib selle nõnda. „Nüüd lõikan tavalise mootorsaega alt palgi läbi,“ ütleb Heiki ja selgitab: „Selleks, et masina lõikepea ketti säästa. Tänava- ja hoovipuudes on sageli metallist üllatusi, sisse kasvanud okastraati ja muud. Pealegi jääb tavalise mootorsaega känd madalam.“
Heiki näitab meile oma masinat Rakveres, kus ta täidab linnavalitsuse läbi viidud vanade puude mahavõtmise hanget. „Manitouga võiks ka ühe lõikega alt puu maha võtta, aga pappel on puuna väga habras,“ selgitab ta. „Kui ma ta pauguga alla kukutaksin, läheks see tuhandeks killuks ja rehitse seda siis lume seest kokku. Panen siin mahavõetud puud virna ja mujalt mahavõetavad puud toon ka siia. Pärast tuleb hakkur ja hakib need ära.“
Oma 19 tonni kaaluva Manitou tõi Heiki Rakverre renditud treileriga. Siin linna ühest servast teise saab ka suure masinaga sõita ning Tallinna piires, kus ta enamasti tegutseb, saab Manitou ise liikuda. „Maksimaalne kiirus on 40 kilomeetrit tunnis,“ muigab Heiki. „Tegelikult on see ikkagi laadur ega ole mõeldud trassil sõitmiseks. Mõistlik on töötunde kulutada siis, kui päris tööd teed. Hooldusvälp tuleb ju ikkagi töötatud tundide pealt. Aastas kerib mul keskmiselt tuhat töötundi, sest kolmes vahetuses nagu harvesterid ma ei tööta. Säästan masinat, et saaksin ka pärast liisingu lõppemist seda rahulikult edasi kasutada.“
Soodsam kui ronimisarboristi töö
Heiki pääseb oma masinaga paljudesse kohtadesse, kuhu harvester ei mahuks ja ronivatel arboristidel on väga tülikas oma köitega sekeldada. „Efektiivne on see näiteks kalmistutel,“ räägib ta. „Kui viimati käisin, siis mahtusin täpselt väravast sisse ja väiksel jalakäijate teel jäi mõlemal pool sentimeeter vaba ruumi. Seal pole ju kuskile puud kukutada, suur vaev ja väga kallis töö. Ronimisarboristid peavad oksad köitega alla laskma ja need haudade vahele langetama. Aga Manitou võtab ilusti ja kui juba mina sinna mahun, siis mahub väike metsaveotraktor ka.“
Veel üks Manitou suur pluss on vaikus. „Võrreldes käsimootorsaega teeb minu masina lõikepea nii tasast häält, et sellega võib rahulikult ka öisel ajal elurajoonis toimetada,“ ütleb Heiki. „Ma olen seda ka teinud, Kadriorus näiteks. Null probleemi müra pärast.“
„Kui ma oma praegust tööd vana ronimisarboristi karjääriga võrdlen, siis klient saab nüüd minu raiutud puu vähemalt poole odavamalt kätte,“ kinnitab Heiki. „Liinidega katuste ja terrasside vahel turnimisel on palju käsitööd, mis teeb selle väga kalliks.“ Ronimisarboristi tööd Manitouga siiski alati ei asenda, sest on kohti, kuhu ta lihtsalt ei mahu. Kuskil koduõue peal saab sellega tööd teha 25 meetri ulatuses – näiteks nii, et Manitou seisab tänaval ja toimetab noolega üle aia.
Mitte ainult raiumiseks
Harvesteridele Heiki oma Manitouga siiski konkurentsi ei paku. „Metsa ma ei roni, sest see ei ole maastikumasin,“ ütleb ta. „Mul on isegi tavalised rehvid all. Manitou vajub kohe kamarast läbi, difrilukku ei ole, masin on raske, nelja ratta peal. Mu lõikepea ei laasi ka, sel pole rullikuid. Mul ei ole ju ka mõõdikut peal, ma võtan sektoreid suvalise pikkusega. Ma ei saa näiteks 3.10 palki lasta sellega. Metsa tehku ikka metsamehed.“
„Mulle meeldib väga see, et saan Manitouga ka suuri puid ümber istutada,“ räägib Heiki. „Sel on istutamiseks spetsiaalne tööorgan, millega teed augu ette ja tõstad mullapätsi välja. Võtad sama riistaga puu välja koos mullaga, tood uude kohta ja istutadki maha. Sobib kuni 15-sentimeetrise läbimõõduga puudele.“
„Kuna Puukraana on äärmiselt tõhus ohtlike puude raiumise agregaat, siis ümberistutamise seade on ka moraalselt vajalik investeering,“ arutleb Heiki. „Sellega saab päästa palju parimas kasvueas puittaimi raiest, võita haljastajale mitukümmend aastat ootamist ja tasakaalustada raietega tekkivat karmavõlga!“
Peamiselt kulub voolikuid
Heiki ütleb, et Manitoul on ette tulnud ka erinevaid probleeme, peamiselt tulenevalt Eesti kliimast. „Masin on tarka elektroonikat täis ja kohati pääseb sool sellele ligi,“ selgitab ta. „Juba pärast esimest talve oksüdeerusid mõnede andurite kontaktid ära. Värv ei pea ka hästi vastu meie kliimale, alusvanker on korra juba uuesti värvitud.“
„Töö on ka üsna ekstreemne ja selle jaoks see masin otseselt disainitud pole,“ tõdeb Heiki. „Nii on osad juhtumid ikka juhtimisvigadest tingitud.“ Näha on, et Rakverre on uhiuusi voolikuid lausa peoga kaasa võetud. „Peamised kuluosad ongi üleval mastis, põlved ja voolikud,“ ütleb Heiki. „Kui kaugemale minek, siis võtan neid varuga kaasa, et ei peaks mööda spetspoode taga ajama. See läheb ju ka tööaja arvelt.“
Regulaarsed hooldused saab tehtud Intracis. „Ma ei ole suurem tehnikasõber,“ tõdeb Heiki. „Nipliringid saan ise tehtud, aga peenemad asjad usaldan hea meelega meestele, kes teavad, kuidas asjad käivad.“
Mugavus ja ohutus käsikäes
Mugavusest rääkides on Manitoul nii konditsioneer kui salongisoojendus. „See on ju nagu auto ostul, saad nii palju igasuguseid linnukesi teha kui ise soovid, et mugavam oleks,“ sõnab Heiki. Et kabiin pöörleb, siis on sinna mootorist voolikuga sooja toomine keeruline ja Manitoul on salongi kütteks kabiini küljes eraldi väike diiselmootor.
Heiki ütleb, et kui pikki päevi teha, siis kipuvad juhtkangi liigutades sõrmed ära väsima. „Võib-olla see on ka natuke vana saemehe kutsehaigus,“ muigab ta. „Igatahes tuleb vahel sõrmi venitada ja masseerida. Ja puu mahavõtmisel pead tihti mitte eest, vaid katuseaknast välja vaatama, pea kuklas. See hakkab vaikselt kaela peale. Natuke aega lõikad, siis võtad väikse pausi ja teed kaelaringe.“
Kabiini esi- ja katuseakna ees on kaitseks kukkuvate okste eest raudtrellid. „Neid on vaja läinud küll,“ ütleb Heiki. „Kuivanud oksad murduvad vahel lahti ja tulevad alla. Trellide vahe on 10 sentimeetrit, aga õnneks pole ükski oks sealt seni otse läbi tulnud. Elu õpetab ja kui masinat tunned, oskad selliseid olukordi juba vältida ja suunad õigesti. Klassikaline lõikamine käib alla kallakut. Kui olud kitsad, harusid palju, siis tuleb puu küljest võtta rohkem ja väiksemaid oksi enne, kui tüve lõigata. Liiga pikki ja suuri ei saagi võtta, muidu saab pea liiga palju väänet.“
„See ei ole odav riist, remont ja hooldus on ka kallid, aga tagasi ronimisarboristiks ka enam ei tahaks,“ tõmbab Heiki teema kokku ja näitab maha võtmist ootava puu peale. „Kasside, köitega ja väikse saega ma siia otsa rohkem minna ei tahaks. Ronida on ikka vahel lahe, aga igapäevast tööd enam nii ei teeks.“
Fotod: Aivar Kullamaa
