Kasutatud, kuid hästi hoitud suurema harvesteri ressursist jätkub väikeettevõtjale aastateks, ütleb Gunnar Kalaus Forestcut OÜ-st.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Kasutatud Ponsse masin hoiab hinda nii hästi, et aastate eest makstud ostusumma võib tagasi saada .
Üksinda metsas toimetades teenust pakkuval Gunnar Kalausel just nii läks: oma eelmise harvesteri Ponsse Ergo müüs ta maha sama hinnaga, millega ostis, ehkki oli vahepeal sellega kolm ja pool aastat ning kokku 5000 tundi tööd teinud.
Nüüd, pool aastat tagasi ostis Gunnar endale kasutatud Ponsse Scorpion Kingi, sest uuest ligi kümme aastat vanemal Ergol keris töötundide hulk juba 30 000 ligi. Scorpion Kingil oli tunde ees 19 000 ja sellest usub Gunnar enda tarbeks jätkuvat pikkadeks aastateks. „Liisingu sain kuue aasta peale, sest masina tootmisaasta on alles 2018,“ ütleb ta. „Nii on kuumakse üsna soodne, ehkki masin ise maksis 105 tuhat eurot. Metsanduses käib nõudlus tihti üles-alla ja nii saab ka keerulisematel kuudel rahulikult hakkama. Kindlustuse omavastutus on ka väiksem.“
Gunnari uus Scorpion King töötas enne tema kätte jõudmist Eestis, Aarman Puidus. „Platsilt ostmine on ikka natuke riskantne, aga sel masinal polnud vaja pärast ostu midagi suuremat teha,“ tõdeb Gunnar. „Eks ma olin ka enne kuulnud, et Scorpioni olla kallis pidada, sest liikuvaid osi on palju, aga seni on kõik positiivne. Kõige kallimad asjad, mis ära vahetasin, olid kaks rehvi. Üks nuga läks ka pooleks, see on seni kogu kulu. Ükspäev just naersin, et alles hiljaaegu läks teine voolik – vana Ergoga kulus neid vähe rohkem.“
Suur jaksab rohkem
„Minul on see taktika, et kuna ma jaksan osta kasutatud masinat, siis eelistan suuremaid,“ selgitab Gunnar. „Mida suurem masin, seda rohkem ressurssi. Kui ma jaksan osta 20-30 tuhande töötunniga pilli, siis väike masin on selle aja peale suht otsas, aga suurel on veel ressurssi teha ja endal ka mõnusam töötada. Suur pea on sellise tundide arvuga ka veel suhteliselt keevitusevaba, aga väiksemad on tihtipeale ära rapitud.“ Gunnari uuel masinal on küljes samuti suur pea, H7.
Äsja sai Gunnaril täis üheksa aastat tööd enda ettevõttega ja ta meenutab, et on selle aja jooksul pidanud kuut-seitset harvesteri. „Ponsse Cobra, Ergo, siis Valmeteid, Komatsusid, Timberjacke, John Deere’i,“ loetleb ta. „Valgusfoor on läbi käidud, aga Ponsse peale olen pidama jäänud.“
Kuna Gunnaril võrdlusmaterjali jagub, siis toob ta esile omadused, mis talle just Ponsse puhul kõige rohkem meeldivad: jõudlus, kiirus ja kasutajasõbralikkus. „Teiste masinatega jäi siit-sealt ikka midagi vajaka, aga Ponsse puhul kõik toimib,“ ütleb ta. „Teeninduse pool sobib mulle ka hästi.“
Kui küsida Scorpion Kingi jõudluse kohta, nendib Gunnar, et seda on raske öelda, sest metsad on erinevad. Eelmine männik näiteks oli ilus, seal õnnestus lõigata ka 25 tihumeetrit tunnis. „Vahel võid lõigata viisteist, aga teinekord ka kakskümmend viis-kolmkümmend tihu tunnis,“ sõnab ta.
Gunnar tegutseb ainult erametsas, vaid ühel korral on ta teinud RMK-le allhanget. Platsil, kus ta koos väljavedajal töötava paarimehega praegu toimetab, on esindatud kõik raided: lage-, harvendus ja ka aegjärgne. „Raidesse läheb siin seitsesada tihumeetrit, siis liigume viis kilomeetrit edasi ja seal ootab veel tuhat tihumeetrit,“ ütleb Gunnar. „Ilus mets, tagavara on päris suur.“
Kuidas Scorpion King ka kütust võtab? „Seda kulub ikkagi natuke rohkem kui vanal Ergol, aga uus masin on niipalju efektiivsem, et korvab kütusekulu ära,“ kinnitab Gunnar. „Kütust võtavad nad kõik. Ma nii hoolega küttekulu ei vaata ka, sest kasutan teadlikult kõige suuremaid masinaid, mis paratamatult võtavad. Komatsu 931 on suur masin ja jäi samuti samasse vahemikku. John Deere oli 1270E ja Timberjack 1270D, need on ka mõlemad suured. Scorpion Kingil on mitme pumbaga süsteem – hästi tootlik, jõudu jätkub ja eks ta kütust ka võtab. Nagu nimigi ütleb – ikkagi King. Masin jaksab rohkem ja endal on palju mugavam töötada.“
„Näiteks saab A-mastiga Scorpion Kingiga edukalt ka harvendusi teha, ehkki see on põhimõtteliselt suur lageraie masin,“ selgitab ta. „Ergoga sai ka, aga teleskoopmastiga on ikkagi tülikam. Kingil on mastil liikuvaid osi vähem ja ka kulu mõttes lihtsam. Ergol on silindrid, poolid, rullikud ja mida veel. Siin noole pikendus, silinder ja ongi kõik.“
„Sain paar varuosa ka kaasa,“ ütleb Gunnar, kes saab jooksva hoolduse ja remondiga ise hakkama. „Filtrid, õlid, puksid, laagrid, lõikepeas vahetasin noa ära – need tööd teen ikka ise.“
„Vahel harva olen Baltic Agro Machinery mehi metsa ka kutsunud, teeninduses ma ise masinaga pole käinud,“ meenutab ta. „Ergoga tuli vahel ette elektriprobleeme, mida ma ise ei jaga. Näiteks mingi mooduli vahetusel peab uuele osale tarkvara peale installima, tutvustama, omavahel sobima panema. Ponsse tugi on asjalik – kui helistad, siis suunatakse sind ka telefoni teel õige asja juurde. Tänapäeval saab arvutivend vajadusel kaugelt su masinasse sisse ja pildi ette, mis toimub. Vaatab seaded üle ja korrigeerib, kui vaja.“
Töö algas Prantsusmaal
Scorpion Kingiga sai Gunnar kaasa ka korralikud lindid, mis pärit ühe teise masina alt, millega käidi tööl Saksamaal mägedes. „Lindid on rasked ja annavad nii ka stabiilsust,“ selgitab Gunnar. „Nii ei tõuse ebatasasel maastikul rattad lendu. Haardumist annavad need muidugi ka, see on pehmemates oludes hea. Aga kui harvester hakkab juba ära uppuma, siis pole vedukal niikuinii enam teha midagi. Tuleb vaadata seal töötamiseks parem aeg.“
Enne tööd harvesteril oli Gunnar väljaveotraktori juht. „2009. aastal läksime Prantsusmaale, kus Bordeaux’ kandis lebas suur tuulemurd,“ meenutab ta. „Kaks aastat elasime ja töötasime seal. Läksin forvarderi peale tööle, aga harvesterile polnud mehi võtta ja pealik käis peale, et äkki proovid ja õpid. Ses mõttes oli lihtsam harjutada, et puud olid juba pikali, polnud muret, et midagi pähe kukub.“
Nüüd tegutseb Gunnar paaris koos sõbraga, kes veab forvarderiga tema langetatud tüved metsast välja. „Erametsaomanikele teenust osutades ei saa kurta, et tööd ei oleks,“ ütleb Gunnar. „Praegu näiteks on järgmise kevadeni tööjärg ees. Olen mõelnud abitööjõu peale, et võtaks mõne sõbra appi vahetustega töötama, aga seni on see sinnapaika jäänud. Muidu äkki saad rohkem remontida kui ise tööd teha.“
Gunnar on pärit Peipsi äärest, kuid töötab üle Eesti. „Ikka seal, kus vaja, ei saa nii, et teed ainult oma maja taga tööd,“ muigab ta. „Kõige kaugemad kohad on olnud Hiiumaal ja Ape Läti piiril.“ Käesoleval platsil kavatseb Gunnar töötada poolteist nädalat, siis käia kodus ära ja paari päeva pärast tagasi tulla. „Niidan muru, pesen tööriided ära ja siis jälle tööle,“ ütleb ta. Vahel elab ta ka oma autosuvilas, aga kuna seekord oli vaja tulla maasturiga, siis ööbitakse langi lähedal turismitalus.
Vana veoauto ei vea alt
Ergo ja Kingi vanusel on täpselt kümme aastat vahet. „Ergol olid algul teised, vanemad joystickid, aga kuna sain varem Rootsis Scorpioni Comforte proovida, siis lasin Ergole kohe need panna. Scorpion Kingil on need juba tehases pandud. Kui ise teed, siis peab kabiinis ergonoomiline ja mõnus olema.“
Gunnar meenutab, et tema harvesteridest keris kõige rohkem töötunde ette Ponsse Cobral, lausa 32-33 000. See oli 1998. aasta masin. „Tänapäevase harvesteriga võrreldes nagu öö ja päev, aga ikkagi oli hea masin,“ üleb Gunnar. „Müüsin selle Eestisse ja see töötab tänase päevani. Cobrad on väga head kerged pillid, pehmetel pinnastel töötamiseks seniajani nõutud.“
Pärast Cobra müüki ostis Gunnar endale metsamasinate vedamiseks veoauto ja treileri. „Enne seda tellisin teenust iga kord, kui oli vaja masinat liigutada,“ räägib ta „Oma masinat vedades tuli kokku kümme tuhat kilomeetrit aastas. Kui arvestada, et teenus maksab 1,6-1,7 eurot kilomeeter, siis on kahe-kolme aasta pärast komplekt tasa teenitud ja sealt edasi võidad. Lisaks võin ma selle abil kahe suure paagiga 700-800 liitrit kütust metsa tuua. Kui tulen ilma matkaautota, saan rekkas magada ka.“
Gunnari veoauto on pärit aastast 2008 ja sõitnud 1,7 miljonit kilomeetrit. „Väga hästi peab vastu, küsib ainult suunda,“ kinnitab Gunnar. „Ostes oli see natuke käest ära lastud, tegin nipet-näpet korda ja nüüd vajab ainult hooldusi. Ma sõidan siiski üsna vähe. Mõni sõidab kümme tuhat kilomeetrit kuus, mina aga aastas.“
