Tehnika ja kütusekulu osas paistsid Soomes tehtud testis silma New Holland ja McCormick. Töötegemise ja käsitsetavuse asjus aga tõusid liidriteks Claas ja Valtra.
Suure testi korraldasid neli Skandinaaviamaade ja Hollandi tehnikaajakirja. Osalesid Claas, John Deere, Massey Ferguson, McCormick, New Holland, Valtra ja Zetor. Seitsme osalenud traktori (vt. „Tehnilised andmed ja hinnad“) omadusi hinnati 15 kategoorias. Tulemused on kokkuvõtlikult ära toodud graafikul „Hinnete ülevaade“.
HEA TEADA
Esimest nelja kohta (Claas, New Holland, Valtra ja John Deere) eraldavad vaid mõned punktid.
Massey Ferguson ja McCormick jäävad pingerea keskele, Zetor aga lõppu.
Kui arvestada ka traktorite hindu, muutub järjestus põhjalikult.
KUIDAS KATSETATI?
Tootjatelt sooviti katsetamiseks saada umbes 120-hobujõulise mootori, koormuse all lülitatava käigukasti, esilaaduri ja laialt levinud varustustasemega traktoreid. Viimasesse rubriiki kuulusid näiteks esisilla- ja kabiinivedrustus, leed-(töö)-tuled ja õhkpidurid.
Kuivõrd astmevaba jõuülekanne oli tingimustes välistatud, jäi Fendt testile tulemata. Samuti puudusid Deutz-Fahr, Case IH ja Steyr – kas seepärast, et astmevaba versioon oleks sellesse klassi paremini sobinud, või seetõttu, et tootjal oli kohe-kohe valmimas selle klassi uus mudel.
Vihtis asuv Soome katsetusasutus Eurofins Expert Services teostas testi tarvis hulga mõõtmisi. Ning nelja väljaande ajakirjanikud – Tapio Vesterinen ja Uolevi Oristo Soome Koneviestist, John Christensen Taani TraktorTechist, Magnus Sorlie Norra Bedre Gardsdriftist ning Bas van Hattum ja Bob Karsten Hollandi Trekkerist – tegid praktilisi katsesõite ja andsid masinatele hindeid.
Claas on napilt esimene
Tulemustest näeme, et võistluse on napilt võitnud Claas, millele tihedalt järgnevad New Holland, Valtra ja John Deere. Sealjuures erinevad traktorite hinded üksikaladel kohati märkimisväärselt, kuigi kogutulemused on peaaegu võrdsed. Nii näiteks saavad New Holland ja McCormick palju punkte säästliku FPT-mootori eest – viimane asub küll ka Claasi mootorikatte all, kuid oli seal kõigest 120 tundi töötanud.
Kõigest kolme koormuse all lülitatava kiirusvahemikuga McCormick ei saa kuigi kõrgeid punkte, Massey Fergusonil aga takistab paremale kohale jõudmist suurem kütusekulu. Viimane – kuid mitte kehv – on Zetor. Sellel traktoril on säästlik mootor, kuid väga lihtne jõuülekanne, mis toob käsitsetavuse hindamisel kaasa miinuspunkte. See-eest oli testivarustuses traktor ka tervelt 50 000 eurot odavam, kui Premium-varustusega testi tulnud John Deere.
Kui palju võimsust saame?
Traktorite võimsust hinnati selle järgi, kui suur osa tehnilistes andmetes antud hobujõududest jõuvõtuvõllile või ratastele jõudis (vt. graafikut „Jõuvõtuvõlli- ja veovõimsuste võrdlus“). Selle järgi on Valtra ja New Hollandi mootorid DLG mõõdupuu järgi isegi ülearu võimsaiks reguleeritud – tootja antud võimsusest jõuab jõuvõtuvõllile vastavalt 95 ja 93 protsenti. Zetoril seevastu vaid 79 %.
Sarnane pilt avaneb ka veovõimsuste mõõtmisel. Siin juhib Valtra 82 protsendiga nominaalsest võimsusest, kuid New Holland (77 %) jääb isegi Claasi ja McCormickile alla (mõlemal 78 %). „Ankrumeheks” on taas Zetor – 67 %, John Deere ja Massey Ferguson aga jäävad keskmisele tasemele (vastavalt 73 ja 74 %).
Aga kui palju kulub kütust?
Diislikütuse kulu asjus saavad punke FPT-mootorid: New Holland ja McCormick on testi säästlikuimad (vastavalt 229 ja 231 g/kWh. See, et samasugune jõuallikas Claasis 244 g/kWh nõuab, johtub usutavasti traktori vähestest töötundidest ja jõuülekande erinevustest. Kuid Zetor on veel säästlikum – 236 g/kWh. Märksa janusemad on John Deere (254 g/kWh) ning AgcoPoweri mootoritega traktorid. Sealjuures on raske seletada Valtra (255 g/kWh) ja Massey Fergusoni (277 g/kWh) kütusekulude suurt erinevust, kuivõrd mõlemad traktorid (ja lisaks Claas) kasutavad sama jõuülekannet. Kahjuks pole mõõtmistel arvesse võetud AdBlue kulu. Ometi täitsid New Holland ja Valtra juba heitgaasinormi V, kui teised vastasid veel normile IV.
Kolm kuni kaheksa koormuse all lülitatavat käigugruppi
Jõuülekannete osas oli testirühm õige mitmekesine. Nii pakub Zetor ainult viit käigugruppi ja kolme koormuse all lülitatavat käiku, New Holland aga kolme käiku ja kaheksat koormuse all lülitatavat käiku. Need lülitusid praktikas väga sujuvalt, kuid krupivahetus kestis võrdlemisi kaua. Peale selle võiks käiguvahetusautomaatika seadistamine lihtsamini käia. Viimast ei tule McCormicki ja Zetori käsitsi juhitavate käigukastide juures muidugi üldse ette. Parimad hinded said Claasi, Massey Fergusoni ja Valtra ühesugused jõuülekanded. Firma Gima „kastil” on neli käigugruppi, kuus koormuse all lülitatavat käiku ja head automaatikafunktsioonid. Erinevusi leidub siiski (veel) tarkvaras ja käsitsemises, mis MF puhul oli vähem intuitiivne kui teistel.
John Deere’i jõuülekanne CommandQuad avaldas muljet. Kuid sellel on siiski vaid neli koormuse all lülitatavat käiku, samuti võiks automaatika olla mootoriga paremini kooskõlastatud. Suurepärane on aga piduripedaalile lisatud sidurdusfunktsioon, mida saab koguni kolmes astmes seadistada.
Arion võidab nii teedel kui põllul
Teedel sõites tegid parimat koostööd Claas Arioni esisilla- ja kabiinivedrustus. Pealegi on kütusekulu madal ja vaid suunakindlus võiks parem olla. Samuti sobib transporditöödeks hästi Massey Ferguson: hea vedrustus, hea automaatne käiguvahetus, hea suunakindlus. Kahju vaid, et piduripedaali sidurdusfunktsiooni peab mootori iga käivitamise järel uuesti aktiveerima. Kolmanda koha „transpordimasinate” arvestuses saab tänu heale vedrustusele McCormick. Selle traktori juures kritiseeriti mitte eriti head suunakindlust.
Kuid olgu ka selgelt öeldud, et teedel ei valmistanud ükski traktor pettumist. Sellest hoolimata on kõikidel markidel võimalusi parandusteks-täiustusteks. Nii oli näiteks John Deere’i kabiinivedrustus pehmepoolne ega suutnud tugevaid tõukeid piisavalt summutada. See-eest olid pidurid vaimustavad.
Ka põllutöödel saab Claas Arion kõige rohkem punkte. Ta on mugav (kuigi mitte kõige vaiksem) ning hea multifunktsionaalse juhtkangi abil hõlpsasti käsitsetav.
Mürataseme asjus osutuvad parimateks John Deere 6M ja Massey Ferguson 5712 S -- kõigest 69,5 dB(A), kuid neile järgneb tihedalt New Holland T5.120 (70,5 dB(A)).
Valtra G-seeria veenis katsetajaid käsitsetavuse ja väikseima pöördediameetriga. Samuti on sel traktoril head automaatikafunktsioonid. McCormickil ja Zetoril on põllutööde kiirustevahemikus vähe ülekandeid ning üldse ainult kolm koormuse all lülitatavat käiku. Pealegi on Zetor testi kõige lärmakam osavõtja. See-eest on tema tõstevõime aga suurim.
John Deere on parim laadimistraktor
John Deere tõstab laadurit nobedalt ning selle juhtimine (reeversilülitusega) juhtkangi abil on äärmiselt täpne. Ka manööverdamisvõime on hea, vaid vaade tööorganile on pisut piiratud. Asjalikuks laaduri-traktoriks osutus oma hea manööverdamisvõimega ka Massey Ferguson. Siin puudus küll (lisavarustusena pakutav) katuseaken, mis oleks andnud parema nähtavuse. Veelgi vilkam oli aga Valtra G-seeria, mille reeversikang reageeris kiiresti ja täpselt. Veidi uimaselt töötas Claasi Electropilot, kuid tootja väitel saab seda tulevikus reguleerida. Juba praegu aga saab lisavarustusena tellida tööorgani hüdraulilise lukustussüsteemi.
Zetori ja Alö kombinatsioon osutus võimsuse, hüdraulika ja raskuskeskme väga heaks seguks. Ning McCormick oli testi ainuke mehaaniliselt juhitava esilaaduriga traktor. Pealegi liikus laadur väga aeglaselt, sest õlipump andis kõigest 86 l/min.
Zetor on kõige lärmakam
Kabiinide asjus on taas esirinnas Claas, kellele järgneb Valtra. Liidriteks viib need traktorid juhtimisseadmete läbimõeldud paigutus, ruumikus ja kasutatud materjalide kvaliteet. Ülejäänud traktorid järgnevad enam-vähem ühesugusel tasemel – kuid erinevatel põhjustel. Nii on näiteks Massey Fergusoni trepp väga hea, kuid kabiiniuks raske. Sissepääs Valtrasse on samuti hea, eeskätt laia trepi ja kõrge ukse tõttu.
Valtra juhtimiskäetugi SmartTouch rõõmustab paljude funktsioonide ja lihtsa käsitsetavusega. Claas jõuab teisele kohale, Zetori kabiin aga on küll avar, kuid selles kasutatud materjalide ei jäta ülearu kvaliteetset muljet. Pealegi on see traktor testi kõige valjem (75,5 dB(A)).
Kõige vaiksemad aga on John Deere ja Massey Ferguson –mõlemad 69,5 dB(A). Nende kabiinid aga on väiksemad, nagu ka New Hollandil. See-eest saab Massey Fergusoni topelt-välispeegleid elektriliselt seada ja soojendada, kuid Valtra ja Zetori „tahavaatesüsteemid“ on üsna minimalistlikult välja kukkunud. Viimane iseloomustus kehtib muide ka peaaegu kõige testiosaliste tööriistakastide kohta.
Elektroonika asjus esineb mõningaid häid näiteid, kuidas infot juhile kergesti ja kiiresti mõistetavalt edastada saab. Näiteks on suurepärane lahendus Claasi ja John Deere’i parempoolsele A-piilarile paigutatud digitaalne näidikuplokk. Paneel New Hollandi juhtkäetoel pole seevastu nii ergonoomiline.
Kõigi traktoritega töötati mitme kuu jooksul ühes Soome taimekasvatus- ja ühes loomakasvatusmajandis.
Hüdrosüsteem ja tõstevõime
Viis testiosalist kasutasid loadsensing-õlipumpa ning vaid Zetor ja McCormick töötasid veel hammasrataspumbaga. John Deere oli ainus, kes (põhivarustusena) tarnis ka elektrilisi tagumisi hüdroväljavõtteid koos vastavate mugavate funktsioonidega. Kuid ka peaaegu kõigi ülejäänud traktorite hüdraulika mehaanilised juhtkangid olid hästi käsitsetavad. Vaid Zetoril on need juhi suhtes 90 º võrra pööratud, mis kasutusmugavust veidi vähendab. See-eest suudab Zetor kõige rohkem tõsta, nimelt 7600 daN, kusjuures Claas, Massey Ferguson, New Holland ja McCormick jäävad 4600 või 4700 daN juurde (vt. ka graafikut „Tõstevõimete võrdlus“). Selles valguses esinevad John Deere (5400 daN) ja Valtra (5700 daN) veel positiivselt.
Rippsüsteemi seadistamine toimub ainult John Deere’il kuvari vahendusel, kõigil teistel aga pöördnuppude abil. Massey Fergusoni rippsüsteemi aktiveerimine nõuab harjumist – ja sügavusregulaator töötab „tagurpidi“.
Valtra manööverdab kõige paremini
Kuigi traktorite telgede vahed ja rehvid olid praktiliselt ühesugused, erinesid pöördediameetrid kahe meetri võrra. Kui Valtra G115 sai end ümber pööratud 9,50 m laiuses koridoris, nõudis McCormick koguni11,55 meetrit. Teiste testosaliste pöördediameetrid jäid 10 ja 10,5 meetri vahele.
Samamoodi suured on ka traktorite masside erinevused: McCormick toob kaalule vaid 6420 kilogrammi, John Deere aga kaalub 7330 kg. Ligi seitse tonni kaalub ka Claas Arion, teiste mass jääb 6,5 tonni ümbrusse.
Ning lugu jätkub kandevõimete võrdluses. John Deere’i ja Valtra umbes 3 tonni on rahuldavad tulemused. Kuid Massey Fergusoni ja New Hollandi umbes kahetonnise ning eriti Claasi 1,5-tonnise kandevõimega ei saa rahule jääda.
Sõiduomaduste määramiseks sõideti 17-tonnist haagist vedades enam kui 25 km väiksematel teedel.
Omaduste ja hinna suhe
Nagu juba alguses mainisime, võidab selle võrdlustesti punktiarvestuse Claas, kuid kaugele maha ei jää New Holland, Valtra ja John Deere. Üldises punktiarvestuses järgnevad kaunis väikese vahega Massey Ferguson ja McCormick, Zetor jääb veel pisut tahapoole.
Kui aga võrdluses arvestada ka testivarustuses traktorite hindasid, muutub järjestus tublisti. Selgub, et omaduste ja hinna parim suhe on Massey Fergusonil, kellele järgnevad Zetor ja McCormick. Valtra ja John Deere’i leiame hoopis pingerea alumisest otsast, peamiselt seepärast, et need tulid testi praktiliselt täisvarustuses (GPS-valmidus jne.), kuid seda punktide andmisel arvesse ei võetud.
Claas Arion 440
Testivõitja. Säästlik mootor ning kõike head sisaldav kabiin, samuti kõige mugavamad sõiduomadused. Kuid kandevõime on liiga väike. Kogu varustusega maksis testitraktor peaaegu 125 000 eurot ehk 5000 € üle keskmise.
John Deere 6120M
Parim laadimistraktor, šikk kabiin, täiuslikult doseeritavad pidurid ja head sõiduomadused. Kõrgevõitu kütusekulu, eriti veotöödel. Testi kalleim – 142 000 eurot. Kuid katsetatud Premium-versioonist olnuks Select märgatavalt odavam.
Massey Ferguson 5712 S
Parim käigukast, hea kabiin, kuid kõrgevõitu kütusekulu ja kesine käsitsemismugavus. Massey Ferguson maksab 114 000 eurot ehk tubli 5000 eurot testigrupi keskmisest vähem. See teeb temast ka võitja hinna ja omaduste suhte rubriigis.
McCormick X6.420
Puhtalt tehniliste andmete järgi oleks McCormick X6.420 testivõitja. Kuid lihtne, automaatikafunktsioonideta käigukast ja väike kabiin takistavad üldvõitu saavutamast. See-eest on X6.420 aga testi keskmisest 12 000 eurot odavam.
New Holland T5.120
Parima mootori ja parima käigukasti kooslus annab New Hollandile kõrged punktid. Kuid automaatika võiks paremini töötada ja teedel sõit jätab ka soovida. Oma 117 000 eurose hinnaga jääb T5.120 umbes 2000 eurot keskmisest allapoole.
Valtra G115
Valtra G-seeria on uhiuus ning pakub head käigukasti. Kahju, et AgcoPoweri mootor just kõige säästlikum pole. Üsna täieliku varustuse (sh. roolimissüsteemi valmidus, neli hüdroväljavõtet ees, suurepärased töötuled jne.) tõttu kerkib G115 hind aga ligi 20 000 eurot üle keskmise.
Zetor Forterra HSX 120
Zetor kogub küll kõige vähem punkte, kuid ta on säärane lihtne traktor, mis oma töö korralikult ära teeb. Mootor on säästlik, kabiin aga mürarikas. Kõigest 92 500 eurot maksev Zetor on Premium-varustuses John Deere’ist 50 000 eurot odavam.
II osa. Lihtne tehnika, peen elektroonika
Soomes korraldatud traktorivõrdluse teises osas esitatakse seitsme osalise -- Claasi, John Deere’i, Massey Fergusoni, McCormicki, New Hollandi, Valtra ja Zetori praktilisuse hinnangud.
Pärast võimsuse mõõtmisi (vt. testi I osa) rakendati seitse testitraktorit Soomes kõikvõimalikele töödele põllumajandus- ja piimakarjafarmides. Lühikokkuvõte: lihtsast tehnikast piisas alati, kuid lihvitud elektroonika muutis töö sageli mugavamaks.
Olgu tegu käiguvahetusautomaatikaga, piduripedaali sidurdusfunktsiooniga või mootori pöörete programmeerimisega – need pisikesed abilised pole igapäevatöös kindlasti hädavajalikud, kuid muudavad töö igal juhul meeldivamaks ja paljudes kohtades ka lihtsamaks.
Skaala ühest viieni
Allasuval graafikul on toodud katsetajate hinnete (1 = väga halb, ..., 5 = väga hea) keskmised traktorite põhisõlmede ja kasutusmugavuse kohta. Sealhulgas arvestati nii pidurite tõhusust kui ka klaasipuhast tööala suurust või õlimõõtevarda ligipääsetavust.
Artikkel on ilmunud ajakirjas Profi Eesti nr 3.21.
