300-hobujõulised traktorid on populaarsed mujalgi kui teenusepakkujate hulgas. Lugege, kes neist jõuab testis parematele kohtadele ja kellel on veel arenguruumi.
Kolm Põhja-Euroopa erialaajakirja Soomest (Koneviesti), Norrast (Bedre Gardsdrift) ja Rootsist (Traktortech) ning meie Hollandi kolleegid (trekker) katsetasid möödunud kevadel Taanis seitset 300 hj klassi traktorit, millel oli astmevaba jõuülekanne, GPS ja ISOBUS (vt. ka „Testiosalised“).
Fendti ei olnud
Fendt 728 Vario ei võtnud testist osa, sest tootja kinnitusel polnud sel hetkel saadaval ühtegi seeriatraktorit. Küll on selle masina kohta peagi oodata profi traktoritesti.
Testiosaliste kuuesilindriliste jõuallikate töömaht ulatub 6,1 liitrist (Deutz-Fahr) 7,4 liitrini (MF ja Valtra). Tippvõimsus (võimsustõsteta) aga jääb vahemikku 275 hj (John Deere) kuni 313 hj (McCormick). Kui võimsustõstet arvesse võtta, saavutab John Deere siiski 301 hj. Jõuvõtuvõlli- ja veovõimsuste mõõtmisel pakkusid sel korral vähem huvi absoluutväärtused kui just andmelehel antud võimsuse protsendid, mis tegelikult jõuab jõuvõtuvõllile või ratastele (vt. graafikut „Kui palju võimsust testiosalistel on“).
See näitab, et Deutz-Fahri mootor oli väga täpselt seadistatud, sest tervelt 97,5% mootori nimivõimsusest jõudis jõuvõtuvõllini. Claas sai siin madalaima tulemuse, veidi alla 91%, kuid seegi on absoluutselt vastuvõetav – seda enam, et Axion on veovõimsuse poolest esikohal 83,6 protsendiga nimivõimsusest. Siin jääb viimaseks MF veidi vähem kui 76 protsendiga.
Kütusekulu erinevused
Diislikütuse erikulu määrati jõuvõtuvõlli mõõtmiste käigus. AdBlue tarbimist ei mõõdetud, puhtalt kütusekulu arvestades on New Hollandi ja Claasi FPT- mootor kõige ökonoomsem – vastavalt 215 ja 216 g/kWh, neile järgneb tihedalt Deutzi mootor (221 g/kWh). John Deere ja Valtra aga moodustavad skaala teise otsa: 235 g/kWh tähendab, et mõlema kütusekulu on parimatest ligi 10% suurem.
Suurima pöördemomendi juures on kütusekulu pilt üsna sarnane. Samas saab siin aga selgeks, kui suur osa ökonoomsuses on käigukastil ja selle kooskõlastatusel mootoriga. Näiteks John Deere on statsionaarsel jõuvõtuvõlli-mõõtmisel üks janusemaid, kuid transporditöödel kõige säästlikum.
Viimase võrdluse jaoks (vt. tabelit „Transport: kes on kiireim?“) läbisid testijad umbes 14 km pikkuse marsruudi umbes 20 tonni kaaluva haagisega. John Deere tarbis ringi kohta keskmiselt 9,7 liitrit diislikütust ja New Holland vaid veidi rohkem – 9,8 liitrit. Kütusekulu oli oluliselt suurem Massey Fergusonil (11,8 l) ja Valtral (11,3 l). New Holland läbis marsruudi kõige kiiremini, MF aga kulutas kõige rohkem aega.
Jõuülekanne
Seitsmel katsetatud traktoril oli neli erinevat jõuülekannet. Claas, John Deere ja McCormick kasutavad ZF Terramaticut, samal ajal kui New Hollandil on CNH-käigukast nelja automaatselt ümberlülituva sõiduvahemikuga. Deutz-Fahril on koos Claas Industrietechnik’iga välja töötatud kahe automaatselt vahetuva käigugrupiga käigukast. Täpselt nagu Massey Fergusoni ja Valtra „kast“ Agco ML, sõidab seegi hüdrostaatiliselt tagurpidi, kuigi Vario puhul tuleb sõiduvahemikke siiski käsitsi muuta.
Kõigil käigukastidel on vähemalt üks tempomaat ja ainult McCormickil puudub aktiivne paigalseis, kuivõrd John Deere tarnis versiooni CommandPro. Kui rääkida gaasipedaali doseeritavusest, siis jätsid Claas, Deutz-Fahr, John Deere ja McCormick positiivse mulje, samas kui Massey Fergusonil, New Hollandil ja Valtral on siin veel arengupotentsiaali.
Kõigil testikandidaatidel on reeversikang vasakul. Tore, kui sellel on seisupidur (Claas, MF, New Holland, Valtra). Ja veel parem, kui see töötab automaatselt (Deutz-Fahr, New Holland, John Deere). Seevastu fikseeruvad kangid (Claas, Deutz-Fahr, MF) pole enam ajakohased, sest sõidusuuna muutmine paremalt on võimalik vaid siis, kui vasakpoolne hoob on keskmises asendis.
Samuti peaks gaasipedaali ja sõidukangi kasutamise vahel vahetamine olema lihtne. John Deere, Massey Ferguson ja New Holland on selle kõige paremini saavutanud. Claasi puhul tuleb ümber lülitada ja Deutz-Fahril pole korralikku sõidukangi režiimi, kuid reeversi osas on muudatustest juba teatatud.
Ripp- ja hüdrosüsteem
Vaade rippsüsteemile üllatas katsetajaid New Hollandi juures positiivselt, kuid MF ja Valtra puhul on haakepunktide nähtavus keskmisest kehvem.
Lisaks asuvad suruõhuühendused umbes 1,90 m kõrgusel. Kõik tootjad peale Claasi, Massey Fergusoni ja Valtra pakkusid hüdraulilisi külgstabilisaatoreid. Katsetajad soovitavad seda lisavarustust kõigile, kes töötavad raskete masinatega, võib-olla isegi kallakutel. Kuid: juhid peavad seda tehnikat tundma.
Mis puudutab õlipumpadega varustust, siis ainult New Holland pakub isegi lisavarustusena suurimat tootlikkust 170 l/min. Kõik teised tootjad võivad tarnida umbes 200 l/min andvaid aksiaalkolbpumpasid.
Erinevusi näeme ka maksimaalses ammutatavas õlikoguses: New Hollandil on see vaid 51 l, kõigil teistel 75 l (Valtra) ja isegi 90 l (Deutz-Fahr) vahel. Ainult Deutz-Fahr, MF ja Valtra kasutavad hüdrosüsteemi eraldi õlivarustust. Ja siiski saab John Deere hüdraulika eest kõige rohkem punkte.
Näidikud on väga selged, seadistusvõimalused mitmekesised ja käsitsemine intuitiivne.
Hüdraulikaliitmikud
Sellele lisandub veel tagaosas olevate hüdraulikaühenduste asukoht ja käsitsemine. John Deere’il on näiteks neli viiest hüdraulika väljavõttest hõlpsasti ligipääsetavad vasakul pool kesktõmmitsat, McCormickil on selles asendis ainult kaks. Lisaks pole ainult McCormickil ja Deutz-Fahril liitmike juures rõhuvabastuskange.
New Holland pakub tähelepanuväärset detaili: juhtkangide LED-tuled muudavad värvi sõltuvalt funktsioonist. See muudab juhi jaoks määramise palju lihtsamaks.
Mis toob meid proovitraktorite kabiinidesse. Massey Fergusoni kabiin võidab siin avaruse, väljavaate ja paljude detailide, näiteks kaassõitja istmega. Üsna tihedalt järgneb Valtra, kuigi ruumi on siin mõnevõrra vähem. Eelkõige on aga Valtra müratase kõrgeim – 72,4 dB(A), mida soomlased küll põhjendavad katsetraktori eelseeria-päritoluga.
Ka John Deere’i kabiin pääseb esikolmikusse, kuigi New Holland on kõige vaiksem (vaid 65,5 dB(A)). Sellest lähtuvalt hõlvab see kabiin koos Claas Axioni omaga järgmised kohad.
Deutz-Fahr ja McCormick seevastu selles kategoorias punkte ei saa. Ruumi napib ja trepp on liiga järsk, eriti McCormickil. Samuti kostab üsna tugevat ventilatsioonimüra.
John Deere’il, Valtral ja Massey Fergusonil on hea A-piilarile paigutatud ekraan. Deutz-Fahr, McCormick ja Claas seevastu eelistavad traditsioonilist armatuurlauda, mida mõnikord varjab rool. Siin pakub New Holland lisavarustusena roolis olevat ekraani „CenterView“. Katsetajad soovitavad aga seda ekraanilahendust mitte tellida, kuna see polevat igapäevaelus eriti praktiline.
Kõik selle klassi traktorid on varustatud suure puutetundliku ekraaniga ja sageli on lisavarustusena olemas isegi teine. Deutz-Fahr aga pakub 8280 TTV-d soovi korral isegi ilma monitorita. Menüüs navigeerimise jms. osas said Valtra ja John Deere kõige paremini hakkama. Lisaks oli alglaadimisaeg siin kõige lühem ja puutetundlik käsitsemine praktiline. Kuigi MF-il on suures osas samad komponendid ja sarnane tarkvara mis Valtral, on menüü ülesehitus keerulisem. Deutz-Fahr ja Claas jäävad selles distsipliinis maha, mis on eelkõige tingitud pikkadest laadimisaegadest Claasi sõnul nüüdseks muudetud) ja segasematest menüüdest.
Veermik
Valtra Q-seeria pneumaatiline esisilla- ja kabiinivedrustus pakkusid maanteel suurepärast mugavust. Kuid ka Claas Axioni neljapunktiline kabiinivedrustus oli juba põllul muljetavaldav.
Üldiselt kujutab John Deere endast ka teedel sõites parimat üldpaketti mürataseme, vedrustusmugavuse ning mootori ja jõuülekande koostöö osas maanteel. Valtra seevastu on sellel alal vähem edukas – maanteel sõites on tema kütusekulu oluliselt suurem ja seda ületab vaid MF.
New Holland T7.300 oli maanteel kiireim ja peaaegu väikseima kütusekuluga. Siin aga ei olnud vedrustusmugavus sugugi rahuldav. New Hollandi sõnul oli tootmiseelsel traktoril probleem vedrustuse põikvarda (Panhardi varda) asetusega.
Kandevõime ja pöördediameeter
Oluline teema selles traktoriklassis on kandevõime. Näiteks Claasil, John Deere’il ja New Hollandil on lubatud täismass 16 tonni asemel ainult 15 tonni. Kui lahutada katsetatud traktorite töövalmis massid, jääb Claasi kandevõimeks vaid 4280 kg ja New Hollandil 4720 kg. Kuid tänu suurele tühimassile on ka McCormicki kandevõime alla 4,6 tonni, hoolimata 16-tonnisest lubatud kogumassist. Valtra ja Massey Ferguson võivad siin aga plusspunkte koguda vastavalt 5960 kg ja 5700 kilogrammiga.
Ning rääkigem ka pöördediameetritest. Vaatamata 305-sentimeetrisele telgede vahele on Massey Ferguson 13,35 meetriga peaaegu sama manööverdusvõimeline kui Deutz Fahr (telgede vahe 292 cm ja pöördediameeter suurte ratastega 13,27 m). 14,80 meetriga vajab John Deere rohkem ruumi, kuigi tema telgede vahe on vaid 290 cm.
McCormick sõidab seevastu hoopis teises liigas: katsetajad mõõtsid tema pöördediameetriks 16,09 m. Muidugi mõjutab tulemusi rataste suurus: kui MF-il olid esirehvid vaid 154 cm kõrgused esirattad, siis McCormickil koguni 170 cm kõrgused. McCormick on ka ainuke, mida saab varustada 2,15 m kõrguste tagaratastega, samas kui kõik teised lubavad maksimaalselt 2,05 m kõrgusi rehve.
Kokkuvõte
Kui heita pilk testitulemuste graafikule, siis näeme, et John Deere 6R 250 on testi võitja 788 punktiga 1000 võimalikust. Claas Axion 870 on 784 punktiga peaaegu samal tasemel. Aga ka vahemaa järgmisteni – New Holland T7.300 (766 punkti) ja Valtra Q285 (761 punkti) on vaevalt mainimist väärt. Massey Ferguson 8S.285 järgneb viiendal kohal 741 punktiga ja edestab seega Deutz-Fahr 8280 (703 punkti) ja McCormick X8.631 (639 punkti).
Sarnaselt suured on ka hinnaerinevused: alla 296 000 euroga (kõik hinnad on toodud testis osalenud traktorite kohra, kehtivad Saksamaal ja on antud käibemaksuta) on odavaim Massey Ferguson 8S.285, Claas Axion 870 aga maksab ligi 365 000 eurot. Claasi sõnul kehtivad aga erinevad allahindlusstruktuurid, nii et tegelikus elus on erinevused oluliselt väiksemad.
Kui katsetajad paneksid kokku oma „ideaalse“ traktori, oleks sellel Massey Fergusoni kabiin, Valtra sõiduomadused ja kuvar ning New Hollandi (ja Claasi) mootor. Lisaks tuleks võtta Claasi veotõhusus, Deutz-Fahri manööverdamisvõime ning McCormicki rehvimõõt ja võimsus. Kuid John Deere on paljudes aladel tipule väga lähedal, tal on kõige arenenum tarkvara ja parim interjöör – seepärast saabki temast testivõitja.
HEA TEADA
• Tipus on John Deere ja Claas, aga ka New Holland ja Valtra ei jää kaugele.
• Hinnad erinevad ligi 70 000 euro ulatuses. Seda võivad kompenseerida erinevad allahindlused.
• Üksikasjad iga traktori kohta leiate testi teisest osast. Roolisüsteemide ja ISOBUSi kohta tulevad hiljem eraldi artiklid.
DLG-mõõtmisi pole, kuid tulemused on siiski põnevad
Igas profi numbris avaldame traktoritesti koos DLG testikeskuse mõõtmistulemustega. See on n.-ö. Pariisi meeter, sest näiteks võimsuse ja kütusekulu mõõtmised tehakse alati standardiseeritud, korratavates tingimustes. Käesolev Põhja-Euroopa võrdlus on seevastu pigem välikatse, kus on tehtud mõõtmised mobiilse jõuvõtuvõllipiduri abil, ilma ventilaatori kiirusi, õlitemperatuure või AdBlue tarbimist registreerimata. Sellegipoolest peame otsest võrdlust informatiivseks ning soovime tulemused teieni tuua – seda enam, et kaks kolmandikku punktidest põhinevad testijate praktilise kasutuse hinnangutel, mitte mõõtmistulemustel.
