Taimekaitsepritsi paagisegud kõlavad ahvatlevalt, kuid võivad mõnikord tekitada rohkem probleeme kui kasu. Järgnevate näpunäidete abil saate ohutult segada taimekaitsevahendeid, leheväetisi ja muud.
Paagisegude kasutamise põhjused on ilmsed: need vähendavad põllusõitude arvu ja võimaldavad hästi ära kasutada kitsaid ajaaknaid, nt. pärast hilist vegetatsiooni algust, mis võib juhtuda vahelduvate öökülmade tagajärjel või jahedal-märjal kevadel või püsiva tugeva tuulega. Nõrkade taimikute tugevdamiseks on siis sageli vaja leheväetamist. Kuid kuigi ühe toimeaine korraga kasutamine on tavaliselt probleemivaba, võivad paagisegud kulutada aega, raha ja närve. Näiteks võivad filtrid ja düüsid ummistuda, taimed kõrbeda, samuti võib toimeainete mõju olla liiga tugev või liiga nõrk.
Segude õnnestumise tagamiseks leiate altpoolt väärtuslikke näpunäiteid. Samuti võite meeldetuletuseks kleepida pritsi paagile segatavate ainete õige järjestuse (vt. tabel „Segatavate ainete õige järjekord“).
PLANEERIMINE. Eelnevaid näpunäiteid
Kui soovite segada, vajate aega, et toimeained saaksid lahustuda ja/või pritsimissegus ühtlaselt jaotuda. Täitmise ajaks lülitage segisti alati sisse. Kõigi toimeainete korraga sissesegamisanumasse kallamine üldiselt ei anna head tulemust.
Tootjad kirjeldavad tootejuhendis, kas taimekaitsevahendeid võib segada omavahel, bioloogiliste või leheväetistega. Siiski ei ole nad kohustatud kõiki võimalikke kombinatsioone katsetama. Probleemid saavad alguse toimeainest, mida saab koopiatoodetes erinevalt formuleerida – see tähendab, et aine reageerib pritsimissegus erinevalt.
Insektitsiidid välistavad paagisegudes sageli üksteist – parem on neid ühekaupa kasutada. Sest väga raske on kalkuleerida, kuidas need ained segudes käituvad. Lisaks võivad segud olla problemaatilised toimainete heakskiitmise osas, kuna näiteks mesilaste ohu klassifikatsioon võib muutuda.
Segatud pritsimisvedelik tuleb kiiresti ära kasutada. Eriti muutliku ilmaga (jälgige ilmateadet!) suureneb oht, et täidetud paak peab kauem seisma. Kahtluse korral keskenduge hädavajalikule meetmele, varakevadel näiteks umbrohtude tõrjumisele. Suurema ajaaknaga vahendid võivad oodata. Kui ilm on ebakindel, jätke leheväetised (välja arvatud AHL (ammooniumnitraadi ja virtsa vesilahus) koos herbitsiididega) pritsimissegust välja. Neid saab riskivabalt pritsida ka ebasoodsates tingimustes (tuule või öökülmaga). Soolväetisi, nagu magneesiumsulfaati ja mangaansulfaati ei tohi segada fosfor-leheväetistega!
TESTIMINE. Hästi ettevalmistatuna segunevad ained paremini
Enamik pestitsiide lahustub kõige paremini pritsimislahuse nõrgalt happelises vahemikus (pH ligikaudu 6,5). Kareda vee puhul jääb aga pH väärtus tavaliselt kergelt aluselisse vahemikku, mis tähendab, et toimeained võivad flokuleeruda (helbestuda). Pritsimisvedelikud võivad helbestuda ka mangaani või rauda sisaldava vee ja seega ka mangaansulfaadi (või mangaannitraadi) lisamise tõttu.
Helbestumine mitte ainult ei põhjusta probleeme düüsidega, vaid vähendab ka toimeainete tõhusust. Sealjuures võib näiteks filtrisse koguneda omamoodi „närimiskumm“, kuna halvasti lahustuvate ainete emulgaatorid ütlevad üles. Samuti võivad tekkida tõrvalaadsed vedelikud. Halvemal juhul tuleb voolikuid, filtreid ja düüse puhastada nõudepesumasina tablettide või biodiislikütusega.
pH-väärtus liiga madal või liiga kõrge?
Ilma filtritesse tekkivate jääkideta võib toime vähenemine esineda näiteks mõne püretroidiga, kui pritsimisvee pH väärtus on üle pH 7. Siis toimub toimeaine leeliseline hüdrolüüs, mille tulemuseks on efektiivsuse kadu. Seda saab vältida, kui reguleerida pritsimissegu pH väärtusele 6,5. Ülevaade 1 võtab kokku, millised puhverlahendused selleks otstarbeks sobivad.
Teistsugune on olukord (tahkete) atsetolaktaadi süntaasi (ALS) inhibiitoritega, mis lahustuvad kõrge pH väärtuse juures paremini ja moodustavad selge lahuse. Kui madalas pH vahemikus (alla pH 7) tekib kergelt piimjas, läbipaistmatu lahus, on see märk sellest, et toimeaine ei ole täielikult lahustunud.
Ämbritest annab kindluse
Paagisegude puhul on oluline, et pritsimissegu jääks vedelaks ega helbestuks. Kui soovite end ootamatuste eest kaitsta, peaksite enne iga uut segu läbi viima ämbritesti (vt ülevaade 2). Ämbritesti tasub teha ka siis, kui ilmastikutingimused muutuvad, näiteks külmal kevadel või siis, kui kasutate kaevuvee asemel kraanivett.
Selleks tuleb segada planeeritud segu 10-liitrises ämbris (komponentide hulkade vastava ümberarvutusega). Parem on kasutada plastist ämbrit ja visplit, sest (roostes) metall võib tulemust moonutada. Tuleb kasutada sama vett, mis läheb taimekaitsepritsi paaki ja järgida taimekaitsevahendite sissesegamise järjekorda. Kui segu ka 30 minuti pärast ei muutu, sobib see kasutamiseks. Vastasel korral kehtib soovitus: hoidke eemale!
SEGAMINE. Mis sobib, mis mitte?
Kõik toimeained ei sobi omavahel kokku, nad võivad ka vastastikuu üksteise mõju vähendada. See võib juhtuda, kui näiteks üheaegselt kasutada kasvuaineid ja ALS-i inhibiitoreid: sünteetiliste auksiinide toimemehhanism põhineb pikkuse kontrollimatul kasvul või rakkude massilisel pikenemisel („kasvuained tõukavad“), samas kui ALS-i inhibiitorid takistavad kasvu („sulfonüüluuread tõmbavad“). Kui mõlemad töötavad koos, siis mõju kaob.
Võrreldav vastuolu tekib ka siis, kui samaaegselt kasutatakse kasvuregulaatoreid, mis on ette nähtud juba pikenevate sõlmevahede (proheksadioon, trineksapak) kokkusurumiseks, ning kasvuaineid – eriti väga päikeselistega ilmadega. Kuidas aga toimeained täpsemalt käituvad? Näiteks kasutatakse kevadisel teraviljatöötlemisel meelsasti kombineeritult järgmisi vahendeid, ning seejuures tuleb arvesse võtta järgmist:
• Herbitsiid üheidulehelistele
• Herbitsiid kaheidulehelistele
• Kasvuregulaator
• Fungitsiid (morfoliin + asool)
• Leheväetis
• Herbitsiidid + herbitsiidid
Praktikas läheb regulaarselt vaja herbitsiidide kombinatsioone, et kõrvaldada olemasolevad lüngad efektiivsuses ja laiendada toimespektrit (nt mesosulfuroon + metsulfuroon/tribenuroon/florasulaam). Herbitsiidide segud teiste herbitsiididega tekitavad vähe probleeme, kui kombineerida samu toimeainerühmi – näiteks ALS-i inhibiitorid + ALS-i inhibiitorid (vt. ülevaadet 3).
Teisest küljest soovitab tootja mitte segada atsetüül-COA karboksülaasi (ACCase) inhibiitorit, näiteks pinoksadeeni, tribenurooniga, kuna ACCase inhibiitori mõju võib väheneda. Segu florasulaamiga on aga lubatud ja esineb isegi ühe valmistootena.
Kui herbitsiidid segada kasvuainete või desikantidega nagu karfentrasoon, on võimalik toime vähenemine: desikandid vigastavad umbrohu (põldrebasesaba) kudesid, mistõttu herbitsiidi toimeainete transport jagunevatesse kudedesse väheneb.
Herbitsiidid + kasvuregulaatorid
Herbitsiidide ja kasvuregulaatorite segamisel võib lühendav toime suureneda. Nii juhtub näiteks siis, kui kasutada herbitsiiditoimelist ALS-i inhibiitorit koos kasvuregu-
laatoriga, nagu CCC, trineksapak või proheksadioon. ALS-i inhibiitorid pidurdavad rakkude jagunemist taimede kasvutsoonides ja sarnaselt kasvuregulaatoritega (trineksapak, proheksadioon) pärsivad ka giberelliini sünteesi.
Seetõttu kombineerituna näiteks Atlantise, Atlantis flexi, Niantici või Broadwayga ei tohiks annustada rohkem kui 350 g/ha CCC. Vältimaks liigset arengupeetust või isegi taimekahjustusi, tuleb ALS-i inhibiitorite ning kasvuregulaatorite trineksapaki ja proheksadiooni töötluste vahel hoida vähemalt ühenädalast intervalli.
Ainult kaheiduleheliste vastu tõhusate ALS-i inhibiitorite segamine kasvuregulaatoritega ei tekita probleeme. Siiski tuleb märkida, et näiteks Moddus langetab pritsimissegu pH väärtust, muutes ALS-i graanulite lahustumise raskemaks. Sel juhul on soovitatav ALS-i graanulid eelnevalt lahustada ja lisada esimestena pritsimissegusse.
Kasvustimulaatorite + CCC paagisegu on võimalik eeldusel, et kasvustimulaatorid töötavad piisavalt kõrgete temperatuuride tõttu („kasvustimulaatori-ilmaga“) kiiremini kui kloormekvaatkloriid.
Seevastu kasvuainete ning trineksapaki või proheksadiooni sisaldavate toodete kombinatsioon ei ole soovitatav kasvuainete võimaliku vähenenud efektiivsuse tõttu. Sel juhul tuleks esmalt pritsida kasvuained, näiteks fluroksüpüür, halauksifeen või MCPA. Nelja-viiepäevase pausi järel võib põldu töödelda kasvuregulaatoritega.
Kui alguses pritsiti trineksapakiga, tohib kasvuaineid kasutada alles kümme kuni kaksteist päeva hiljem. Vähim intervall proheksadiooni ja kasvuainete pritsimiste vahel on kuus kuni kaheksa päeva. Mitte mingil juhul ei tohi kombineerida etefooni ja kasvuaineid sisaldavaid tooteid. Soovitatav on pritsimiste vahel hoida nädalast intervalli, et vältida saagikuse vähenemist.
Kasvuregulaatorid + fungitsidid + herbitsiidid
Kasvuregulaatorite ja fungitsiidide segamised on standardsed meetmed. Mõelge metkonasooli või tebukonasooli kasvu reguleerivale toimele. Need, kes kasutavad neid kahte toimeainet, peaksid vähendama giberelliini sünteesi pärssiva toimega kasvuregulaatorite (CCC, proheksadioon, trineksapak) annuseid 30% võrra.
Tsüprodiniili sisaldavat Unixit aga ei saa kombineerida etefooni sisaldavate toodetega.
Ettevaatlikud peaksid olema ka need, kes kasutavad paagisegus herbitsiide koos kasvuregulaatorite ja fungitsiididega. Tebukonasool aeglustab herbitsiidide toimeainete lagunemist. Selle toimeainega segus tugevneb herbitsiidi toime ja ka teravili kannatab rohkem.
Morfoliinid või spiroketamiinid kiirendavad herbitsiidide ja asoolide kudedesse tungimist. See võib toetada herbitsiidi toimet. Kui see aga põhjustab keemilisi põletusi, võib väheneda herbitsiidide tõhusus. Seetõttu ei ole soovitatav neid segada herbitsiididega.
KOMBINEERIMINE. Mikroelemendid pigem eraldi?
Mikroelemendid, välja arvatud boor ja molübdeen, on kaubanduslikult saadaval soolade ja kelaatidena. Erinevus seisneb elektrilaengus: kui soolad eksisteerivad lahuses positiivselt laetud katioonidena (Cu2+, Fe3+, Mn2+, Zn2+) või negatiivselt laetud anioonidena (NO3-, SO4-, Cl3-), siis kelaadid on väliselt laenguta orgaanilised kompleksühendid. Kumba vormi on parem kasutada, sõltub ka ilmast ja teistest lahusesse segatavatest ainetest.
Kuna lehe pind on väljastpoolt negatiivselt laetud, tungivad neutraalsed kelaadid õhulõhede kaudu kergemini lehe sisemusse. See tähendab, et taimed imavad neid ka kuivades tingimustes, samas kui sooladel on raskusi kutiikulasse tungimisega. Taimes aga jaotuvad mikroelemendid soolade ioonidena kiiremini laiali kui kelaatidest pärinevad mikroelemendid. Seetõttu on soovitatav kasutada soolasid, eriti varases kasutuses; siis ka suuremate kogustega. Selle eelduseks on, et pestitsiididega ei lähe vaja kriitilisi segusid. Samas ei tohiks segada taimekaitsevahenditega kombineeritult üle 5,0 kg/ha magneesiumsulfaati või 2,0 kg/ha mangaansulfaati (200 l/ha pritsimissegus).
Kuivades tingimustes või paagisegudes on kelaate palju lihtsam käsitseda, kuna need ei ühine teiste sooladega (näiteks vedela lämmastik-karbamiidväetisega UAN) ega taimekaitsevahenditega.
Lisaks toodetele, mis sisaldavad üksikuid mikroelemente sulfaadi või kelaadi kujul, on turul saadaval ka universaalsed leheväetised. Mikroelemente võib neis esineda ka soolade või kelaatidena. Pöörake tähelepanu mikroelementide, eriti mangaani (Mn), tsingi (Zn) ja vase (Cu) suhtele. Kui toitainete vahekord tootes on liiga erinev, võib ühe mikroelemendi liigne kogus suurendada teise mikroelemendi puudust. Ideaalne on suhe 8–10 osa Mn : 3–5 osa Zn : 1 osa Cu.
Mikroelemendid ja herbitsiidid eraldi
Võimalusel tuleb vältida paagisegusid või herbitsiidide ja mikroelementide kiiret järgnemist. Arvestada tuleb, et mangaan, tsink, vask ja raud on ensüümide (sh tsütokroommonooksügenaasi ehk lühidalt Cyt-MOG) komponendid, mis käivitavad toimeainete lagunemise. Kui võrsesse koguneb mikroelemente, võib herbitsiidide toime tõhusus väheneda ja äärmisel juhul isegi täiesti kaduda.
Umbrohtusid, nagu põld-rebasesaba, raihein või luste, tuleks seetõttu võimalusel tõrjuda kaheksa kuni kümme päeva enne leheväetamist, et mitte kahjustada ALS-i ja ACC inhibiitorite toimet. Selleks, et mõju ei väheneks või ei tekiks kompromissi vajadust, tuleks umbrohutõrje kevadel esimesena läbi viia.
Samuti ei soovitata mangaani ja kasvuainete kombinatsiooni: auksiini oksügenaasi komponendina aitab mangaan taimedel kasvuaineid kiiremini lagundada.
OPTIMEERIMINE. Kuidas UAN (karbamiidi sisaldav vedelväetis) saab segudes abiks olla?
Lehtaktiivsete herbitsiidide toimet saab toetada väikese koguse UAN-i lisamisega (10% pritsimissegus). UAN-lisand mõjub positiivselt toimeainete jaotumisele lehepinnal ja samal ajal vähendab aurustumist. See UAN-i põhjustatud vähenenud vedeldumispunkt põhjustab pritsimistilga aeglasemalt kuivamist ja takistab aktiivsete koostisosade enneaegset kristalliseerumist lehepinnale, kui õhuniiskus on madal. See tähendab, et toimeained imenduvad kauem ja paremini. See kehtib ka ALS-i inhibiitorite kohta, mida kasutatakse kaheiduleheliste vastu (ilma taimekaitseaineteta). Neid saab tavaliselt kasutada ka puhtas UAN-is, kus nad avaldavad positiivset mõju.
Seevastu taimedele mõjuvaid ALS-i inhibiitoreid või ACCaasi inhibiitoreid, mis sisaldavad ka taimekaitseainet (mefenpüür või klokintotseet), ei tohi kasutada puhtas UAN-is ega koos suurema koguse UAN-iga. Vastasel juhul saavad taimed keemilisi põletusi, mis omakorda vähendavad toimeainete tõhusust.
Sel põhjusel ei tohi morfoliine või spiroketamiine, samuti agressiivsema koostisega asoole ja trineksapaki-põhiseid aineid kasutada koos rohkem kui 10% UAN-iga. Lehtede väetamiseks puhta UAN-iga on saadaval vedelad boorväetised või vastavalt vajadusele Cu, Mn või Zn kelaadid. Väetisesoolad seevastu puhtas UAN-is ei lahustu. Samuti magneesiumsulfaat lahustub ka ainult lahjendatud UAN-is.
CCC + mangaan taimestiku tugevdamiseks
Võrsumise ajal pärsib CCC põhivõrse apikaalset kasvu, soodustab külgvõrsete arengut ja stabiliseerib seeläbi taimiku tihedust. Auksiini oksüdaasi komponendina lagundab mangaan temperatuuri tõustes moodustunud auksiine ja lükkab edasi päeva pikkuse suurenemisest tingitud enneaegset kõrsumist.
CCC ja mangaani kombinatsioon suurendab taimikut kindlustavat efekti ja viljapeade teket sekundaarsetes võrsetes. CCC ja mangaankelaadi kombinatsiooni saab pritsida puhtas UAN-is.
ERIJUHTUM. Segud biostimulantidega
Taimsed biostimulandid koosnevad orgaanilistest või anorgaanilistest ühenditest (nt aminohapped, humiin- ja fulvohapped, looduslikud keemilised ühendid või taime- ja merevetikaekstraktid) ning mikroorganismidest. Tulenevalt hõljuvate osakeste ja muude ainetega saastumise võimalusest ei ole otstarbekas lisada herbitsiididele biostimulante. Sest nende puhul on tõhususe tase ülimalt oluline (resistentsus!). Kloor on desinfitseeriva toimega, mistõttu ei tohi kloori sisaldavaid tooteid kasutada koos bakteripõhiste biostimulantidega. See kehtib ka mitmete herbitsiidide ja fungitsiidide segude kohta, mille mõju bakteritele ei ole lõpuni selgitatud. Samuti ei ole võimalik fosforit sisaldavate ekstraktide segamine 2. ja kõrgema ionisatsiooniastmega katioonidega (Cu2+, Fe3+, Mn2+, Zn2+).
Nimetatud toodete suure hulga tõttu on taimede biostimulantide esmakordsel kasutamisel eraldi pritsimine kõige mõttekam – ka selleks, et saaks nende mõju paremini hinnata.
KIIRE ÜLEVAADE
• Paagisegude toimimiseks peavad kasutatavad ained ja väetised omavahel sobima.
• Teatud herbitsiidid ja kasvuregulaatorid intensiivistuvad –
• ja seetõttu välistavad segu.
• Ämbritest näitab, kas segu sobib ka taimekaitsepritsi paaki.
• Edu saavutamiseks on oluline ka segatavate ainete järjestus – seda tuletab meelde kleebis pritsil.
