Põllumajanduse ökopöörde nõudmisi saab täita ainult saagikuse samaaegse vähenemisega. Nõue, mille järgi Maa kõige viljakamates piirkondades peaks loobuma ligi 50 % saagist, ei ole eetiliselt ega moraalselt õigustatud, leiab dr. Joseph-Alexander Verreet Kieli ülikoolist.
Põllumajandus on meie aja õitsengu alus. Inimeste piisava toiduga varustamine on – eriti maailma rahvaarvu suurenemise tõttu – järgmise 100 aasta üks suuremaid ülesandeid. Lisaks peab põllumajandus rahuldama ka suurenevat nõudlust loomasööda, tooraine ja isegi energia järele. See tähendab, et nõudmised praktilisele põllumajandusele on üle kogu maailma määratult kasvanud. Leopoldina (Saksa riikliku teaduste akadeemia) üleskutse ökoloogilisele pöördele, mis paratamatult toob kaasa saagikuse languse, kõlab maailma kasvavat rahvastikku ja juba praegu lugematul hulgal nälgivaid inimesi silmas pidades lausa mõnitamisena.
ÜHA ROHKEM INIMESI NÄLGIB
Juba 1997. aasta toidupäeval kui ka 2020. aasta samal päeval (mis oli küll näljapäevaks ümber ristitud) rõhutasid asjatundjad fakti, et pidevalt kannatab maailmas alatoitluse all ligi 800 miljonit inimest, neist 190 miljonit last. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO hinnangul ulatus maailma rahvaarv 2020. aastal ligi 8 miljardini ning tõuseb 2050. aastaks koguni 10 miljardi inimeseni. FAO seni üsna täpseteks osutunud prognoosid ütlevad, et 2050. aastaks kasvab Aasia rahvaarv 25 % võrra, küündides 5,3 miljardini. Lõuna-Ameerikas on kasv 29 % ja tulemus 1,2 miljardit elanikku, Aafrikas aga koguni 141 % – 2,5 miljardit inimest. Vaid Euroopa rahvastik kahaneb ennustuste järgi 3 % ning moodustab 2050. aastal 716 miljonit.
Toiduainetega varustamisele tähendab see, et taimetoidu tootmine peab olemasolevatel pindadel kahekordistuma.
Pealegi tähendab tööstuslikult arenevate maade kasvav heaolutase, et seal tublisti suurenevad nii energia kui liha tarbimine. Loomse valgu tootmiseks vajalikud söödakogused kasvavad seetõttu järsult, tekitades omakorda võistlust põllumajandusmaade pärast. Samas väheneb põllumajanduslikult kasutatava maa hulk inimese kohta. Naftavarude kahanemine suurendab samas nõudlust alternatiivsete energiaallikate järele. Ennustatav kliimamuutus peaks saagikusele üldiselt halvasti mõjuma. Üha rohkem võib oodata ebasobivatest ilmaoludest tingitud saagikadusid. Kokkuvõttes tähendab see kõik toidu, loomasööda, bioenergiakultuuride ja kiudtaimede järjest tugevnevat konkurentsi põllumajandusmaade pärast.
KAKS TEED ROHKEMA TOIDUNI
Selleks, et 2050. aastal kõiki inimesi piisavalt toiduga varustada, peavad pingutama kõik – kuid eriti need riigid ja piirkonnad, kus praegu juba küllus valitseb. Neil on oskusteave ja ressursid tõhusaks ja keskkonnasõbralikuks tootmiseks. Järgmiste põlvkondade ellujäämine ja heaolu sõltub eelkõige piisavast ja tervislikust toitumisest. Põllumajanduse panus seisneb eeskätt toidu tootmises. Kasvava nõudluse rahuldamiseks on kaks võimalust:
1. Haritava maa pindala suurendamine varem põllumajanduses kasutamata alade arvel.
2. Tootmise suurendamine juba kasutatavatel maadel.
Haritava maa-ala suurendamisel jõuame kiiresti piirideni, sest juba praegu toimub see loomulike biokoosluste (näiteks troopiliste vihmametsade) arvel. Pealegi erinevad saadaolevatel maatükkidel oluliselt tootmistingimused, nagu mullaviljakus ja kliimaolud. Ülemaailmselt aga võib märgata kas loomulikult või kunstlikult niisutatava põllumajandusmaa pidevat vähenemist tööstuse kasvu, mulla degradatsiooni ja erosiooni tõttu. See aga tähendab, et olemasolevaid kultuurmaid tuleb kasutada võimalikult tõhusalt, sealjuures arvestades ökoloogilisi nõudmisi.
KES SAAB TOITU TARNIDA?
Kogu maailmas on ainult kolm suure tootlikkusega piirkonda, mis tänu suurepärase mullakvaliteedi (kuni 100 punkti) ja vajaliku kliima (niiske parasvöötme) kombinatsioonile võimaldavad meie tippsortide geneetiliselt määratud saagipotentsiaali ka tegelikult realiseerida. Nende hulka kuuluvad Euroopa, USA „maisivöö“ (corn belt) ja mõned Hiina osad.
Ökoloogilisest seisukohast esindavad need niisked keskmised laiused eriti soodsat kliimat. Sobiv päikesekiirgus, piisavad sademed ja suurim muldade boniteet võimaldavad tippsaaki. Maailmas on ka teisi väga hea mullastikuga piirkondi, kuid neis on enamasti piiravaks teguriks sademete puudumine. See olukord, mida kliimamuutused isegi süvendavad, tähendab, et paljudes põllumajanduspiirkondades toimub ainult ekstensiivne tootmine ja halvimal juhul ei saa teatud piirkondades (näiteks Aafrikas) enam tagada piisavat taimse toidu tootmist.
PÕLLUMAA ON PIIRATUD
Maapinna, sealhulgas mägede, liustike ja kõrbete teoreetiline pindala on 13 miljardit hektarit (vt. Ülevaade 1). Sellest 5 miljardit hektarit (37,3 %) kasutatakse põllumajanduslikul otstarbel, 3,8 miljardit hektarit (28,4 %) on metsa ja steppi ning 4,3 miljardit hektarit (32,1 %) kõrbeid ja mägesid. Nimetatud 5 miljardit hektarit põllumajandusmaad jaguneb 3,55 miljardiks hektariks karjamaaks ja 1,45 miljardiks hektariks põllumaaks. Toidutootmiseks kasutatakse põllumaast siiski ainult 260 miljonit hektarit.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Profi Eesti 2021. aprillinumbrist.
