„Mahelihale on väga suur nõudlus,“ ütleb 2021. aasta põllumees, lihaveisekasvataja Andres Vaan.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Aasta põllumeheks 2021 ja varem ka aasta veisekasvatajaks tituleeritud Andres Vaan on oma majapidamise Rootsis Pärnumaal üles ehitanud vanavanemate talu põhjal.
Kõrge tunnustus toob Topi Mõisa majapidamisse külalisi lähemalt ja kaugemalt. Tänagi on Andres enne meie saabumist teinud oma valdustes juba ekskursiooni Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õpilastele. „Me oleme nüüd 20 aastat lihaveistega tegelenud,“ ütleb Andres. „Enne oli meil tosin piimalehma ja ega see tootmine tookord jätkusuutlik ei olnud.“ Peremees näitab vanema lauda vundamenti – see on pärit ajast, mil siin elasid tema vanavanemad. Nad peksid masinaga teenusena vilja ning said endale lubada koguni Fordsoni traktori. See oli piisav põhjus, et mõned aastad pärast sõda lisati nemadki nimekirja neist, kes kaugele ära pidi viidama. Ent vanavanemad said sellest varem teada, jätsid kõik maha ja kolisid päevapealt minema, pääsedes nõnda küüditamisest. 1991. aastal kolis Andrese Tallinna lähedal Jüris õpetajaametit pidanud isa koos perega siiakanti tagasi ja alustas vaikselt talumajapidamisega.
„Isa vaatas juba ammu lihaveiste poole,“ selgitab Andres. „Nendega on natukene vähem tööd ja sa ei ole nii hõivatud kui piimatootmises. Kuigi kui sul on nelisada looma, siis sellist asja ka ei saa lubada, et mingi hetk ei oleks mitte kedagi kohal.“
„Just täna sõitsid kümmekond pulli tapamajja, umbes kaheksasajakilosed“ ütleb Andres. „Need läksid nüüd Eestist välja, aga hiljuti viisime partii ka Karjamõisa lihatööstusse, kellega me teeme tihedalt koostööd. Partnereid on meil veelgi.“
Karjamõisa lihatööstuse üks partnereid on Salvest ja nii võib Topi mahedat veiseliha leida beebitoitudest. Saksamaa klientideni jõuab Topi toodang samuti beebitoidu kujul. Täiskasvanud kohalik lihasõber võib aga Eesti lettidelt leida Topi tooted Liivimaa Lihaveise brändi alt.
Topi Mõisa OÜ kuulub Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi ja on ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu liige. 2020. aastal pälvis Andres Vaan ka parima lihaveisekasvataja tiitli.
Loomad liiguvad talvelgi õues
Topi Mõisa karjalaudad üllatavad esmapilgul ootamatult avatud planeeringuga. Õues on viis miinuskraadi, ent loomad on sisuliselt väljas, osa neist isegi lausa karjamaal. „Külmaprobleeme neil ei ole,“ muigab peremees. „Isegi miinus 20 kraadi ei tee neile veel midagi. Niiskus ja külm koos mõjuvad küll kehvasti – ega endalgi pole hea olla, kui riided seljas märjad ja külmad.“
Topi külmlautades kasvavad pruunid veised on limousin’id ja beežikate tõuks hele akviteen. Esimesed on pärit Limousin’ist nagu nimigi ütleb, ja teised Lõuna-Prantsusmaalt Püreneedest. „Mõlemad on intensiivsed tõud, akviteen isegi rohkem,“ selgitab Andres. Intensiivne tähendab siinkohal, et kui veist korralikult sööta, siis ta kasvab kiiresti.“
Näeme kolme lauta kõrvuti, tagapool paistab veel üks. „Need kaks viimast hoonet on Euroopa Liidu toetuse abil ehitatud, kõik ülejäänud on oma kätega kokku klopsitud,“ näitab Andres. „Oma metsamaterjalist. Tänagi on isa töömeeste ja mitmete masinatega metsas, teevad puid.“
Intensiivsed loomad
Lihaveise kasvatamisel on üks tähtsamaid tegureid täisväärtuslik söök. „Mida kvaliteetsemat sööta annad, seda paremini loom kasvab,“ ütleb Andres. „Ei ole sugugi nii, et anna ükskõik mida. Me importsöötasid siiski juurde ei pea ostma. Põhikari ehk ammed söövad heina ja silo, jõusööta saavad ainult pullid, keda me lihaks kasvatame.“ Kui vasikas sünnib, peab ta tunni aja jooksul saama oma ternespiima. Järgmised seitse kuud elab ta koos emaga, pullid natuke vähem, lehmikud natuke kauem. Siis lähevad nad noorkarjalauta omaette elama ning kasvavad seal silo ja heina peal. Läheb 20 kuud kuni kaks aastat, kuni loom saavutab eluskaalu u 850 kilo ja on valmis minema inimese toidulauale.
Topi veised elavad sügavallapanuga lautades. „Me toodame tahesõnnikut, mis kõik läheb meil taimekasvatusse,“ selgitab Andres. „Ses mõttes on meil ringmajandus. Meil on maid kokku tuhat hektarit, sellest poolel kasvatame teravilja, rapsi ja kaunvilju ning ülejäänu on rohumaad.“
„Võib tunduda, meil on rohumaid loomade arvu kohta suhteliselt palju,“ räägib Andres. „Aga peab arvestama seda, et me elame Lääne-Eestis, mitte kuskil Kesk-Eestis, kus üks hektar annab palju rohkem sööta välja. Meie maad on üsna vaheldusrikkad, leidub paepealseid, siis natuke mullasemat maad, kus kasvatame vilja, ja siis tulevad igasugu jõe- ja ojakaldad, on rasket savi. Energiahulk, mis siin maasse läheb, on võrreldes kergema mullaga vaata et kolmekordne.“
Tänavu on Topil plaanis suurem heinaprojekt, kus oma hein viiakse KEVILI ühistule ja sealt müüakse see edasi Lähis-Idasse.
Alustab uhiuus kuivati
Oma kuivati on ikka parem kui vili mujale viia, ütleb Andres. Kui kiire aeg kätte jõuab, siis upuvad kõik töösse ega jaksa su vilja vastu võtta. „Meie kuivati on valmimisjärgus,“ näitab Andres uhiuusi taeva poole kõrguvaid läikivaid rakette. „Meil on kaks vanemat šahtkuivatit ka. Tulevikus võib-olla saame isegi hakata teenust pakkuma, sest nüüd meil jääb isegi jõudlust üle.“
Püsivalt on Topi majapidamises kaks töötajat, Andres ja tema isa. „Suvel tuleb noorem vend kombaineriks ja kiiretel aegadel leiame masinate rooli ka lisatööjõudu, näiteks mõne praktikandi,“ räägib peremees. „Tööpäevadel on siis viis-kuus töötajat ametis. Aga mõtted vaikselt liiguvad sinnapoole, et tuleb vist ka välistööjõu poole vaadata. Kui tahad kohapealt väga head meest, pead talle ka väga korralikku palka maksma ja see kajastub kohe ka toodangu hinnas. Vist saab veel mõnda aega välistööjõuga natuke soodsamalt läbi ajada.“
Tehnikast rääkides loetleb Andres, et masinapargis on kolm Claasi ja kolm John Deere’i traktorit. Claasid on kõik Axionid, 800-seeriast. Kaks väiksemat John Deere’i on kümmekond aastat vanad ja uuem vaid aastane, mudel 6150. „Nominaalvõimsus on 150 hobujõudu, aga viie hõlmaga atra tõmbab väga edukalt,“ tunnustab Andres.
Lihaveisekasvatuses, kus loomi tuleb sageli transportida, on olulisel kohal haagis loomade vedamiseks. „Parem on Leedu päritolu käru, mis laseb ennast alla ja siis loom saab mugavalt peale astuda,“ räägib Andres. „Teine on meil veel, mis laseb luugi maha, aga kallak on järsk ja loomad ei taha mööda seda sisse minna.
Head masinad töötavad kaua
Andres näitab Claasi liblikniidukit. „Kui ostsime, siis see oli esimene Eestis,“ ütleb ta. „Neli hooaega oleme nüüd niitnud. Meil on madalad maad, niiduk on päris raske ja kartsime, et tallub heina maha. Aga kui ikka saad üheksa ja poole meetrise niidukiga niita, lased vaalu ja presskiletaja tuleb järgi... Siis tagasi minna enam ei taha.“
Andres räägib, kuidas üks Ida-Viru firma käis rullihaagise demo tegemas. „Fotosilma abil tõstab rullid peale ja maha,“ selgitab ta. „Kaheksa minutiga said nad neliteist rulli põllu äärde veetud. Muidu vea neid ühe või kahekaupa... Hind tundus tollal kolossaalne ja hammas ei hakanud peale. Eks tuleb arvutada ja vahel tasub kallim riist ennast ikkagi ära.“
Topi ei kiirusta pärast liisinguperioodi lõppu masinaid uute vastu välja vahetama. „Trend on täna kõigil samasugune, järjest rohkem jäävad masinad kätte,“ räägib Andres. „Toetused nende soetamiseks on ära kadunud või siis oled saanud oma limiidi täis, aga täishinnaga ei kipu ikka nii väga vahetama. Lääne-Euroopas me ei näe ka nii palju uusi masinaid, see on pigem meil siin trendiks olnud. Kui asi töötab, mis temast siis vahetada. Jah, põhimasinad peavad olema uuemad, aga kõrvalmasinad mitte tingimata.“ Peremees nendib, et traktoreid on nüüd majapidamises piisavalt. Enam ei pea kogu aeg masinate taga haakeriistu vahetama.
Siinmail kasutatav kombain on kaheksa aasta vana Claas Lexion 670. „Väga tubli masin, ka kaod põllus on väiksemad võrreldes meie eelmise kombainiga,“ hindab peremees.
Andres näitab GPSiga väetisekülvikut. „Järgmine mõte on sektsioonijuhtimisega taimekaitseprits, et kulusid veelgi vähendada,“ selgitab ta ja loetleb: „Niidukeid on meil kolm komplekti, sest heinamaid on palju ja need on asjad, mis kipuvad hooajal katki minema. Atrasid on kaks, mõlemad Claasid. Mullaharimistehnikast veel Väderstad ja Lemkeni tüükultivaator. Selle viimase vahetame viiese Väderstad Opuse vastu välja.“
Sööme parem kvaliteetset liha
Koplis näeme ringi jalutamas ka hobuseid, külma ilma puhul hoolsalt tekiga kinni kaetud. „Abikaasa tegeleb hobustega,“ selgitab Andres. „Algul olid meil Tori hobused, siis võtsime sporthobused ka. Oma esimese Eesti sporthobuse järglasega saime Eesti noorhobuste aastanäitusel kohe finaali ja nüüd sel aastal võitsime oma vanuseklassi ära ka. Loomadega oleme põllumajanduse aastanäitusel ka osalenud.“
„Algul tõime tõuloomi Euroopast: Saksast, Soomest ja Taanist näiteks,“ jätkab Andres. „Nüüd müüme juba ise tõumaterjali teistele kasvatajatele. Näiteks mullu kolis üks inimene Tallinnast tagasi Hiiumaale ja ostis meilt endale lausa 40 looma. Lätti oleme müünud, Usbekistani ka. Herefordi ja angust liigub Eestist Kasahstani palju, aga meie tõuge nad natuke pelgavad. Neile natuke kallis pidada. Seal hoitakse loomi aasta läbi väljas külma käes, aga sealne pakane on siiski miinus nelikümmend kraadi.“
Eesti lihaveisekasvatuse tulevikku näeb Andres pigem positiivsena. „Kui koroonapandeemia tuli, siis lihahinnad algul kukkusid, aga siis taastusid,“ mõtiskleb ta. „Inimesed on hakanud kodus rohkem süüa tegema ja nad tahavad saada kvaliteetset tooret. Mahelihale on praegu väga suur nõudlus. Lihaveis ongi kallis, hoopis teises hinnaklassis kui siga, aga ka sealiha maksab praegu häbiväärselt vähe. Ehk ei peagi liha palju sööma, aga kui, siis tasub süüa kvaliteetset kraami. Loodan, et tarneahelad lähevad lühemaks ja eestlane saab ka rohkem süüa kohalikku liha, mitte kuskilt kaugelt, näiteks Argentiinast sissetoodut. Me ei tea tegelikult kunagi, kuidas teda on kasvatatud. Eestis on pooled loomad mahedad ning teist poolt kasvatatakse ka mahedalt, aga tihtipeale ei aeta lihtsalt pabereid ametlikult korda.“
