Mulluseks aasta põllumeheks valiti Margo Klaasmägi Lääne-Virumaalt, kes alustas põllumajandussfääris toimetamist vaid kümmekond aastat tagasi.
Rubriiki toetab If Kindlustus
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Maaülikoolis metsandust õppinud Margo Klaasmägi töötas 20 aastat metsamajanduse alal ja hakkas põllumajandusega tegelema 2013. aastal, kui tundis vajadust vahelduse järele ja elu pakkus selleks võimaluse.
Üleminek põllumajandusse polnud Klaasmägi kinnitusel talle endale väga keeruline. „Õppimist on omajagu, aga õnneks pole valdkond võõras,“ ütleb ta. „Olen maapoiss, minu nooruses ei vaadanud keegi halvasti, kui poisinaga mõne traktori või autoga kaasa sõitis ja vahel proovis rooli ka keerata. Põhikooli lõpuklassides sai juba kombaini rooli. Usalduslikud kombainerid alguses jälgisid kõrvalt ja lõpuks lasid omapead ka toimetada. Nii sai noor kogemust ja tekkis huvi, vanemad olid ka mõlemad põllumajanduses tööl. Praegu tegelen peamiselt üldjuhtimisega ja täiendan ennast, suurema erialase töö teevad ettevõttes ära tublid vaheastme juhid: taime- ja loomakasvatuse ning tehnikajuhid.“
Aastate jooksul on Klaasmägi tegelenud peamiselt kahe põllumajandusettevõtte, osaühingute Muuga ja Laekvere PM ühendamisega, et koostöös ökonoomsemalt ja efektiivsemalt majandada. Kõnealused põllumajandusettevõtted on tekkinud omaaegse Laekvere sovhoosi, hilisema kolhoosi osakondade baasil. Omal ajal olid osakonnad ka Veneveres ja Rahklas. Viimases peab praegu üks inglise perekonnale kuuluv ettevõte lihaveiseid. Veneveres tegutseb nüüd samuti suuremal osal põllumassiividel Artiston Grupp. „Omandis meil seal maid palju ei ole, enamiku Venevere maadest oleme vabaturult juurde rentinud,“ selgitab Margo Klaasmägi. „Seal tegutses ka üks väiksem piimakarjakasvataja, kes kahjuks lõpetas pankrotiga. Trend on selline, et väikestel põllumajandustootjatel on järjest keerulisem hakkama saada. Paljud lõpetavad kas ise ära või läbi pankroti.“
„Suurtel pole ka kerge, aga mahu pealt on võimalik ennast ära elatada,“ jätkab Klaasmägi. „Investeerimisvajadus on suur, aga tootmise marginaalid tagasihoidlikud. Toetuste baasil saab areneda, kuid vaba rahavoogu oma igapäevasest tegevusest on keeruline tekitada.“ Kui varasemalt oli nii Laekverel kui Muugal ligemale 3000 hektarit maid kasutuses, siis nüüd on neid läbi rendi ja ostude 4850 ha. Ühinenud ettevõtted kasvatavad teravilja ja rapsi kokku 3000 hektaril. Selles moodustab raps 800 ha. Lisaks on rohumaid üle tuhande hektari, pluss püsirohumaa. Kasvatatakse ka 300–350 ha silomaisi.
Margo Klaasmägi ettevõtete farmides ammub veidi üle tuhande lüpsilehma ja teist sama palju noorloomi. „Muuga farmis on 500 ja Laekveres 550 lüpsilehma,“ täpsustab ta ja muigab: „Mäletan, et kui 2013. aastal sisenesime põllumajandusärisse, siis räägiti, et 150 lehmaga ei saa enam ära majandada, on suuremat karja vaja. Natukese aja pärast käis sama jutt 300 looma kohta ja nüüd räägitakse juba 500-st. Üks farm suudab meil jooksvalt plusspoolel majandada, sest piimatoodang on suurem. Teine farm jõudis plussi siis, kui piima hind tõusis, veel mõned ajad tagasi oli see väga keeruline. Kui piima hind oli 400 eurot tonni eest ja alla selle.“
Sisendite hinnad aina tõusevad
Eelmine aasta polnud Artiston Grupi ettevõtetele lihtne. „Pigem taas kord väljakutseid pakkuv,“ nendib Klaasmägi. „Ilm ei ole viimase viie aasta jooksul väga põllumehesõbralik olnud. Eelmisel aastal me õnneks nii palju põuakahju ei saanud kui 2023, aga mõnevõrra ikkagi. Maikuu lõpu öökülmad vähendasid saagi potentsiaali. Talirapsi talvitumise pilt oli algul suhteliselt paljulubav. Üllatus tuli koristamise ajal, kui pilt põllul oli hea, aga saaginumbrid jäid ikkagi tagasihoidlikuks. Üks põhjus on see, et rapsi esimene õitsemine jäi lühikeseks. Põud tuli peale, lisaks öökülmad, raps õitses suvi läbi erinevate etappide kaupa ja ka koristamine oli paras väljakutse. Osa kaunu oli lahti läinud ja varises juba, samas üks osa oli täitsa veriroheline ja osa alles õitses.“
„Teraviljaga oli seis natuke parem,“ jätkab Margo Klaasmägi. „Talvitumine oli enamvähem, aga hilised külmad kärpisid saaki. Suviviljad lõpuks isegi natuke üllatasid, aga varasemad külvid said põuakahjustusi. Nii et teravilja saak tuli enamvähem keskpärane, aga raps oli läbikukkumine. Kui tavaliselt saame rapsi 3–3,5 tonni hektarilt, siis nüüd 1,9. Ent raps on meie jaoks rahakultuur — kui see õnnestub, siis saame oma taimekasvatuse poole kenasti plussi.“
Teravilja puhul on väga palju ka maailmaturu hinnas kinni, nendib Klaasmägi. „Kümne aasta tagasivaates on vilja hind püsinud enamvähem samal tasemel, vaid korra täiemahulise Ukraina sõja algul läks üles. Nüüd on see tavapärasel tasemel tagasi, aga muu elu on läinud nii palju kallimaks, et läheb aina raskemaks ennast ära majandada. Olgu siis väetised, taimekaitse, tööjõud, masinad — kõigi hind on tublisti tõusnud.“
Tehnikapargi ühendamine kestab
Kahe üksuse ühendamine on suures osas läbi viidud, aga leidub teemasid, kus töö veel käib. „Kas või põllumassiivid,“ räägib Klaasmägi. „Varem majandati neid 3000 hektari põhiselt, aga nüüd oleme pea 5000 hektari juures. Vastavalt viljavaheldusele on maad varem ära tükeldatud, nüüd püüame neid suuremaks ajada. Otsime, kuidas tõsta efektiivsust ja arendada piirkonnapõhist majandamist. Näiteks kui me juba tehnikaga Veneveresse sõidame, siis püüame seal kõik tööd riburada ära teha. Kui Venevere maad olid viieks jagatud, siis tuli sinna viis korda käia. Aga kui üks-kaks, siis saame ühe-kahe korraga tehtud. Näiteks on meil 300 hektarit maad ka Ulvi külas, kuhu tuleb sõita ligi 30 kilomeetrit. Ka seda kanti proovime majandada ühe väljana. Ei ole kindel, et see sajaprotsendiliselt õnnestub, sest kõik maad ei pruugi alluda sellele loogikale.“
Ka tehnikapargi ühendamine ja ühtlustamine veel kestab. „Oleme järjest vahetanud masinaid suuremate vastu,“ selgitab Klaasmägi. „Meie masinapark on hästi kirju, väga erinevad värvid on siin esindatud. Ühel ettevõttel olid ühed ja teisel teised eelistused. Kuid meie eesmärk pole kogu park ühe värvi peale viia, pigem hoiame paari-kolme kaubamärki hoovi peal, et oleks võrdlusmoment.“
„Viimasel ajal on valikuid tulnud teha eeskätt majanduslikest kaalutustest lähtuvalt,“ ütleb Klaasmägi. „Traktorite hinnad on viimastel aastatel tugevalt üles läinud, nii proovimegi vastavalt vajadusele leida endale õue peale kõige mõistlikuma hinnaklassi masina. Oleme hakanud hinna ja kvaliteedi suhtes kainelt kalkuleerides otsuseid tegema. Pelgalt harjumusest üht või teist marki edasi osta ei ole võimalik.“
Artiston Grupi ettevõtetes peetakse üht traktorit kümmekond aastat. „Pärast magusat esimest viit aastat tuleb arvestada remondikulu tõusuga, aga oleme siiski selle tee valinud,“ räägib Margo Klaasmägi. „Traktorite hinnatõusu arvestades tasub see ennast ära. Me suudame oma majapidamises ka mootoreid remontida. Peenemad asjad, näiteks käigukastid, parandab esindus või otsime alternatiivseid võimalusi. Hull lugu muidugi, kui traktor keset hooaega katki läheb, aga siis tuleb vajalik masin kasvõi lühiajaliselt rentida. Oleme tõsiselt arutanud, et ehk tasukski põhilised mullaharimise traktorid rendile võtta. Aastas teevad need tööd poolteist kuni kaks tuhat tundi. Kui rendihind mõistlik, siis sõltub, kui pikk on rendiperiood, kas pakutakse uut või vähekasutatud masinat. Hinnast ja muudest tingimustest tulenevalt tuleb otsuseid langetada.“
Artiston Grupi põllumajanduse poolel toimetab praegu 18 traktorit, ütleb ettevõtte tehnikajuht Tõnis Klaasmägi — Margo Klaasmägi vennapoeg. John Deere’e on kuus, lisaks kolm Fendti, kolm Case IH-d, üks Massey Ferguson, kaks väikest Kubotat, kaks väikest New Hollandit farmides ja üks MTZ.
Suuremad John Deere’id on mudelid 8R ja 6R. „8R-idel on töötunde ees üheksa tuhat ja peale,“ selgitab tehnikajuht Tõnis Klaasmägi. „Aastaarv pole neil veel hull, aga tööd on nad teinud omajagu. Kaks 6R-i on värskemad ja töötanud kolme tuhande tunni kanti.“
„Meie masinapark on kirju,“ muigab tehnikajuht. „Kui varuosi taga otsid, siis vahel helistad pool Eestit läbi.“ Kui järelteenindusest rääkida, siis eeskätt saab abi Tartust. „John Deere’i pidepunkt on meil praegu Türil, nüüd nad ehitavad ka Rakveresse esinduse,“ ütleb Tõnis Klaasmägi. „Agriland tuli ka sinna, nii et nüüd hakkab Rakverest ka meie jaoks linn saama põllumajandustehnika mõistes.“
Suur kombain jaksab rohkem
„Paar aastat tagasi ostsime esimese suurema teraviljakombaini,“ jätkab Margo Klaasmägi. „Saime Saksamaalt ühe hooaja demomasinana kasutatud Claas Lexion 8900. Tulemused on muljetavaldavad — see teeb ära sama töö, mis meie kaks keskklassi kombaini. Lähemal ajal ongi plaanis kahe keskmise asemele soetada järgmine suur teraviljakombain. Kui praegu on meil neli kombaini, siis tulevikus teevad sama töö ära kaks suurt ja üks keskklassi kombain.“
„Demomasina hinnavõit on arvestatav, ehkki sel oli ees vaid 200 töötundi,“ kinnitab tehnikajuht Tõnis Klaasmägi. „Aga me saime selle Saksa varustuses. Näiteks on sel kitsad lindid ja see tallab natuke rohkem. Heeder on küll 12,3 meetri laiune, aga pole flex. Mõnel aastal saame seetõttu ennast kiruda, aga kui vili seisab kenasti püsti, siis pole koristamine probleem.“
„Mullune hooaeg näitas ka, et kui saad õigel ajal oma teravilja koristatud, ei kaota kvaliteedis ega niiskuses ehk saad õige niiskuse protsendiga vilja kuivatisse viidud, siis on kuivatamise kulu oluliselt väiksem. See on tõsine kokkuhoiu koht,“ sõnab Margo Klaasmägi.
Vilja kuivatab Pandivere Teraviljaühistu kuivati. Ühistu moodustasid Artiston Grupi ettevõtted ja mõned kohalikud väiksemad tegijad. „Saime just oma mahutipargi laiendatud, varem oli ka lühiajalise hoiustamise võimalus tagasihoidlik,“ räägib Margo Klaasmägi. „Kui vili jääb niiskusega alla 20%, siis on meie läbivoolukuivati jõudlus tunnis ligi 50 tonni. Me päris 24/7 ei ole kuivatit kasutanud, aga kui töötada keskööni välja ja hommikul kella kuuest taas alustada, siis suudame oma vilja ilusti ära kuivatada ilma, et õue peale tekiksid suured viljamäed.“
Tänavused plaanid on ettevõttes tagasihoidlikud, tõdeb Klaasmägi. „Tõotab tulla üleelamise aasta: suuri investeeringuid me ei planeeri, aga hädapärased masinate ostud tuleb ära teha. Laekvere farmi soetasime ühe uue väiksema Kubota traktori söödajaotur-segisti ette ja ühe JCB laaduri farmi teenindama, söödajaotur-segisti laadimiseks jne. Ostsime uued Trioliet’ söödajaotur-segistid nii Laekvere kui Muuga farmi. Need on küll eelmise hooaja otsused, aga masinad jõudsid just nüüd kohale. Olude sunnil tuli välja vahetada ka ühe farmitehniku buss, millele sõideti ristmikul külje pealt sisse. Mullu tuli farmi poolel osta erinevate liiklusõnnetuste tõttu kolm uut kaubikut. Päris erakorraline aasta, teist sellist ei mäletagi. Ju oli tähtede seis selline. Peamine, et inimesed terveks jäid, rauda ja plasti toodetakse ikka juurde.“
Põllumajandustehnika kõige vanem esindaja ettevõttes on laadur Manitou 728, mis töötab seniajani aastast 1998. „Enne minu tööle asumist võeti see raamini puhtaks ja taastati,“ ütleb tehnikajuht Klaasmägi. „Eelmisel talvel remontisime mootori. See on lihtne masin, mis vahel päästab päeva. Tundide poolest teeb sellele ära Muuga laudas toimetav New Hollandi traktor TL100 aastast 2006, millel sai tunnilugeja täis. Need loevad kuni 19 999 tundi. Nüüd on sellel mehaaniline tunnilugeja ja 2024 aasta lõpus sai ette 25 000 töötundi.“
Talve ei paista veel
Inimesi töötab Artiston Grupis põllumajanduse alal ligi 80. Põhiosa toimetab farmides, kummaski 20 töötajat. „Kui tulevikus õnnestub lehmad ühte kompleksi kokku koondada, saaks ka tööjõudu optimeerida,“ nendib Margo Klaasmägi. Töötajatega on veidi kitsas, farmides toimetab stabiilselt kümmekond ukrainlast, kellest mõned elavad siin juba üle viie aasta.
„Põllumajandus ei ole noorte jaoks väga atraktiivne,“ ütleb Aasta põllumees. „Kuigi tehnika on tipptasemel ja väga moodne, võiks ju noori huvitada küll. Paljudel ei ole võimalust lapsepõlves masinatega kokku puutuda ja kogemusi saada. Nagu meie ütleme, et sõidumehi ikka leiab, aga neid, kes käed õliseks tahaks teha, on raskem leida. Õnneks erandid kinnitavad reegleid, on tublisid tegijaid ka, kes maast madalast isa kõrvalt harjunud masinatega mässama.“
Räägime Margo Klaasmägiga seda juttu jaanuari lõpupäevil, mil õiget talve ei paista veel kuskilt. „Natuke ärevaks teeb küll,“ tunnistab Klaasmägi. „Mõned nädalad tagasi, kui pool meetrit lund tuli sula maa peale, pani küll kukalt kratsima. Kartsime, et kultuurid lähevad hauduma, aga tänaseks päevaks pole lund siiski väga palju alles jäänud. Pelgan ikkagi, et õige talv jääb üldse ära, siis võib kevad jääda vinduma ja jahedaks. Milline see suvi veel tuleb ...“
„Eks sügisel oleme targemad, kui see kõik jälle üle on elatud,“ lõpetab Klaasmägi positiivsemal noodil. „Sisetunne praegu kõige parem ei ole, aga ega selle vastu ei saa. Mis antakse, tuleb vastu võtta ja nende oludega lihtsalt kohaneda.“
Eesti põllumehe rubriiki toetab If Kindlustus
