„Maailm ei ole kummist ja praegune süsteem pole jätkusuutlik,“ nendib Airi.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Aasta Põllumees 2023 Airi Külvet kasvatab Jõgevamaal Puutsa talus mahe-rohumaaveiseid.
Airi tuli Puutsale elama pärast keskkooli lõpetamist 1995. aastal. „Siis olid vanal majal sarikad lookas ja piibeleht kasvas seina vahelt tuppa,“ muigab ta. „Oma tööga ja eurotoetuste toel oleme ehitanud loomade varjualused ja ostnud tehnika. Areng on käinud vaikselt.“
Majapidamisel on maid erinevate rendivormidena 350 hektarit. Loomi on kokku 169, kuid see arv muutub peagi, sest algamas on kevadine poegimishooaeg. „Põhikarjas on 60 amme, lisaks erinevas vanuses noorloomad,“ selgitab Airi Külvet. „Jaapani tõu wagyu ristandeid karjatame üle 24 kuu, teised realiseerime selle piiri peal.“
Majapidamise kari koosneb punastest angustest, simmentalidest, herefordidest ja wagyudest. Viimane on jaapani tõug, kelle Airi esimesena maale tõi. „Teda kasvatati Jaapanis kui töölooma,“ räägib Airi. „Wagyu on väike, sitke ja vastupidav. Ta näeb välja üsna nagu eesti maakari, aga sarvedega, karvane ja must. Liha tal palju ei ole, aga see vähene on väga väärtuslik.“ Airi räägib, kuidas ta pani ulmelise 200-eurose kilohinnaga otse müüki wagyu antrekoodi ja see osteti ära kümne minutiga. „Rõõmu teeb, et inimesed, kes söönud sama liha ka Ameerikas ja Jaapanis, ütlevad, et minu oma maitseb paremini.“
Eestis ainulaadne: wagyu tõugu pull.
Puhtatõulisi wagyusid on Puutsal kokku neli, peale nende veel F1 ehk ristandeid, kus isa on wagyu. Seks tarbeks elab siin võimas wagyu pull. „Ühe sellise müüsin oksjonil maha ja hind tuli kõige kõrgem, mis seni Eestis pulli eest makstud,“ sõnab Airi. „Kümme tuhat eurot, aga kui võrrelda tõuhobustega, mis maksavad üle miljoni, siis pole see muidugi eriline näitaja.“
Nii wagyu kui teiste veiste puhul on oluline ära tabada see hetk, kui looma lihas kujuneb see nn marmor, mida gurmaanid nii hindavad. „Oleme kaks korda isegi ultraheliaparaadiga mõõtnud, leedukate ja soomlaste omaga, aga ikka ei ole võimalik täpselt öelda, mis looma sees tegelikult toimub,“ ütleb Airi.
Veised ei vaja lauta
Rohumaaveised elavad kenasti ära lahtise taeva all, klassikalist lauta nad ei vaja. „Meil on loomade grupid, kel on varjualune ja lamamisala ning kaks gruppi, kes on ka talvel karjamaal,“ selgitab Airi. „Peagi algab poegimine, siis me kutsume need viimased kodu lähedale platsi peale ja eraldame kitsamale alale, et saaksime neid paremini jälgida. Poegimisperiood kestab umbes nelikümmend viis päeva ja pärast seda lähevad loomad tagasi karjamaale.“
Loomad on koplis portsjonkarjatamisel – varsti liiguvad edasi.
„Avatud varjualusest neile piisab, kui ilm peaks täitsa hulluks minema,“ kinnitab Puutsa talu perenaine. „Ükskõik mida inimene ei arva, siis veterinaarsest seisukohast on rohumaaveistel ikkagi kõige parem olla väljas, kui neid õigesti peetakse. Sisetingimustes ei saa kunagi seda mikrokliimat, mida veis vajab – talle läheb vaja väga palju õhku ja ruumi.“ Puutsa asub metsade vahel, nii ei puhu siin ka liiga vinge ja külm tuul. „Loomad ütlevad ka, kui neil paha on,“ muigab Airi. „Tänavu talvel oli kõige külmemal päeval tuulekülma -34 kraadi, nii et traktoritel hangus talvine kütus ära ja oleks tahtnud masinad tuppa sooja võtta. Loomad aga ei tulnud varju alla, sest välja peal tuult ei olnud. Veis talub madalaid temperatuure oluliselt paremini kui kõrgeid, +25-30 kraadi on suvel neile päris ebameeldiv.“
Teadmised lähevad noortele
Esimene välismaine traktor, 2007. aastal ostetud John Deere on Puutsal tänagi töös. „See on vanem mudel, millel väga vähe elektroonikat peal ja tänu selle ta peabki ilmselt nii hästi vastu,“ nendib Airi. „Ostsime selle koos esilaaduriga, mis on loomakasvatuses väga vajalik riist. Ütleme, et ei olegi selle Johniga muresid olnud.“
Teine traktor tuli majapidamisse kuus aastat tagasi. „Kubota on ka ennast õigustanud, kuigi pole nii lollikindel kui John,“ ütleb perenaine. „Mulle meeldib, et see sobib väiksele inimesele: istud kabiinis ja vaade on imeline. Sisekliima on ka mõnus, hoiab kuumal ajal mugavalt jahedust. Suvel töötamegi nii, et mees sõidab Johniga ja mina Kubotaga.“
Vanake John Deere on endiselt hea tervise juures.
Silotehnika on Puutsal endal olemas – niiduk, kaarutaja, vaalutaja, press- kiletaja. Perenaine kiidab Joskini sõnnikulaoturit, mis on mahepõllumajanduses oluline komponent.
Airi päris esimene traktor oli siiski vanaisa T25, millega ta sõitis juba päris väikesest peast. „Enne John Deere’i tegin sellega, lattniiduki ja loorehast tehtud vaalutiga oma viiele-kuuele lehmale heina ära,“ räägib ta.
Pärast keskkooli õppis Airi esmalt Luua metsanduskoolis metsnikuks. „Siis läksin aastaks Soome asendustalunikuks,“ meenutab ta. „Mul oli endal kaks looma laudas, naabrinaine lüpsis neid ja hoolitses nende eest. Tagasi tulles arendasin talu edasi ja siis läksin maaülikooli päevaõppesse loomakasvatust õppima, sealt on mul bakalaureus ja lõpetamata magister. Hommikul kütsin maja ära, söötsin loomad, sõitsin kooli, tulin õhtul tagasi ja söötsin uuesti loomad. Luual käies ma veel lüpsin lehmi – tee peal andsin piima Pikkjärve meiereisse ja siis sõitsin edasi Luuale. Pärast esimest piimanduskriisi, kui hind oli väga madal, ostsin esimesed pullvasikaid ja kasvatasin nad piimaga üles.“
Nüüd käib Airi ise Säreveres noortele mahedat lihaveisekasvatust õpetamas. „Maaülikoolis puudub see aine peaaegu üldse, saab kahe ainepunktilise algkursuse magistriõppes ja ongi kõik. Tänapäeva noored ja edukad põllumehed saavadki minu arust info mujalt kui maaülikoolist: teised põllumehed, YouTube, käiakse teistes maades vaatamas, kuidas asi käib. Innovatsioon ei tule läbi kooli. Lõpetanud, kes lähevad maale tööle, saavad aru, et oleks pidanud saama teistsuguseid teadmisi.“
Kubota esindab tänapäevast tõugu traktoreid.
Põldu haritakse mahedalt
Külvikorras maid on Puutsa talul 90 hektarit. „Minu kodutalu põllumaad olid mõni väike siil ajaloolist põldu,“ räägib Airi. „Need maad, mis praegu külvikorras, on renditud. Aga need on üsna kehvad maad, millest korralik tavatootja pigem loobub. Näiteks on need saadud metsafirmalt ja metsaveorööpaid täis. Või ei kanna suurt midagi, sest muld on kehv. Paar paremat põldu oleme nüüd ka juurde saanud ja 90 hektaril katsetan taastava põllumajanduse meetodeid, näiteks otsekülvi, ribaharimist ja muud.“
„Otsekülviga külvasime sügisel näiteks talitritikale-viki siloks koristatud kaera-herne kõrde,“ jätkab perenaine. „Selle teema huvilisi on Eestis suhteliselt vähe, kuid Sadala Agro asub lähedal ja olen nende teenuseid kasutanud. Sel aastal tuleb ilmselt paar põldu künda ka. Viimased aastad ma polegi pannud monokultuuri maha. Kui külvame teravilja, siis tuleb sellega ikka kaasa vikk või hernes.“
Eelmise aasta suvi mõjus saagile üsna kehvalt. „Kombainil põllule asja ei olnud, kõik läks silorulli ja loomadele söödaks,“ nendib Airi. „Osad kultuurrohumaad olid põuast väga nigelad. Ühel põllul oli mul ilus ja kõrge tatar, aga 2. juuni öökülm miinus kuus kraadi võttis selle ära ja siis külvasime sinna 10. juunil veel otsekülviga nisu ja herne peale. Tatra tärkamata seemet oli nii palju, et tuli imeilus nisu-tatra-herne põld. Tegin selle siloks augusti esimesel nädalal ja loomad söövad seda väga hästi.“
Airi õpetab nüüd ise Säreveres noortele mahedat lihaveisekasvatust.
Pole looma- pole metaani?
Kaasatuna kliimaseaduse kummaliselt kiire väljatöötamise protsessi näeb Airi sageli, kuidas otsustajad ei taipa eriti sellest, millega nad tegelevad. „Põhilistest ökoloogilistest protsessidest, metaaniheitest süsiniku sidumiseni, saavad osad otsustamise juures olevad inimesed veel väga hägusalt aru,“ ütleb ta. „Mul on hea meel seal olla ja vahel õiges kohas häält tõsta.“
Ent ka põllumees saab vahel asjadest valesti aru. „Meil on ettekujutus, et Euroopa Liit käsib vähendada loomade arvu ja kõik on sellepärast jube kurjad,“ räägib Airi. „Tegelikult käsib Euroopa Liit vähendada emissioone, mitte loomade arvu. Aga Eesti ametnikul läheb kohe tuluke põlema – kuna metaaniheide tuleb peamiselt loomade seedekulglast, siis oleks kõige lihtsam loomade arvu vähendada!“
„Kuidas sõnnikus metaan tekib?“ küsib Airi. „See saab tekkida ainult anaeroobses keskkonnas. Ehk kui loom on karjamaal nagu rohumaaveis, siis metaani teke on null. Et metaan tekiks, peavad sõnnik ja uriin segunema. Aga veis on nõnda ehitatud, et seda karjamaal mitte kunagi ei juhtu, laudas aga küll.“
„Loom iseenesest ei ole probleem,“ nendib Airi. „Leidub taimi, mis vähendavad metaani väljutamist, näiteks teeleht. Uuring näitab, et 25 protsenti teelehte söödaratsioonis vähendab metaani päris palju.“
Heinavedu ei lõpe veisekasvatuses eal.
Maad seovad süsinikku
„Väärib tähelepanu, et Airi eesmärgiks on kasvatada lihaveiseid nii, et ümbritsevat keskkonda ei kurnataks, vaid toimuks hoopis mullastiku rikastamine ja rohumaade parem säilimine," ütles Aasta põllumehe konkursi žürii liige, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar.
„Vale majandamisega võid tekitada oma rohumaal süsinikuheite,“ kinnitab Airi. „Mitte nii hullu kui kündmisega, aga ikkagi. Korrektselt majandatud rohumaal, millel karjatatakse loomulikul viisil loomi, siis süsinikuheidet ei ole, bilanss on negatiivne. See seob rohkem süsinikku kui emiteerib. Olen usinalt osalenud süsiniku hindamise programmides ja alati selgub, et meie seome kasvuhoonegaase rohkem kui juurde tekitame.“
„Olen rääkinud botaanikutega, kas ma saan südamerahuga intensiivse portsjonkarjatamise teel karjatada loomi niitudel, kus kasvab palju haruldasi taimi, orhideelisi ja muid,“ räägib ta. „Teadlased ütlevad, et jah, sest taimed on evolutsiooniliselt intensiivse karjatamisega kohastunud. Ka miljoneid aastaid tagasi liikus kari iga päev ühest kohast teise, maha jäi kas ärasöödud või äratallatud rohi. Pikema intervalli järel tulid nad tagasi ja taimiku DNAsse on see sisse kirjutatud. Tänapäeval saame ka sedasama teha. Kakssada aastat tagasi ajasid karjapoisid karja edasi. Tänapäeval reguleerime karja asukohta elektrikarjusega. Laseme neil süüa lühikest aega ühe koha peal ja tagasi tuleme piisavalt pika aja pärast.“
Intervall sõltub mulla ja taimiku tüübist, ka ilmast, ning võib ulatuda 21 kuni 90 päevani. Paraku saab karjatamist teha ka mittesäästvalt – kui kari tuleb liiga vara tagasi ja taim pole jõudnud piisavalt taastuda enne, kui loom ta jälle ära sööb, siis annab taim järgi ning juurestik läheb nõrgemaks. Või veel hullem, loomad veedavad kogu suve ühes koplis. Lõpuks kasvavad sellisel karjamaal ainult võilill ja sammal ning talunik laiutab käsi ja süüdistab kehva mulda ja ilma.
Veis ei vaja teravilja
Kas Puutsa talu loomad jõusööta ka saavad? „Me ei anna seda üldse,“ ütleb Airi. „Veise suur keskkonna jalajälg tekib suures osas sellest, et talle kasvatatakse sööta, mida ta tegelikult ei vaja. Veise normaalseks juurdekasvuks pole tarvis grammigi teravilja. Minu rohumaaveised kasvavad nii, et juba 16-17-kuuselt oleksid nad kaalu poolest valmis. Aga kuna ajame taga kvaliteeti ja marmorliha, mis restoranis külastaja ahhetama paneb, siis see võtab kauem aega. Arvatakse ju ka, et piimalehm peab lüpsma 10 000 liitrit ja elama poolteist laktatsiooni. Aga äkki lüpsaks 7000 liitrit ja lehm elaks kümme aastat?“
Poes maksab kvaliteetne mahe-rohumaaveise liha päris palju. Kui palju sellest kasvatajale jääb? „Kui müün looma lihatööstusse, saan keskmiselt 4.50 kilo eest kätte,“ ütleb Airi. „Elus veis kaalub 600 kilo, mina saan raha lihakeha eest, mis on umbes 270 kilo, ilma nahata, peata, kuid kontidega. Tapamajateenus maksab 100 eurot ja ka subproduktid lähevad neile: süda, saba, maks, põsed, ka nahk. Kui neid tagasi tahad, pead maksma.“
Kogu Puutsa talu liha läheb müüki Liivimaa Lihaveise kaubamärgi alt. Linnamäe lihatööstus on partner, kes lõikab loomad ja ka müüb liha. Peale koduturu läheb maheveiste liha näiteks Rootsi koolidele ja lasteaedadele.
