Põllumajandustootjaid muserdab teadmatus: on ilmne, et kasvuhoonegaaside heidet tuleb lähiajal otsustavalt vähendada, aga millal, kui palju täpsemalt ja kuidas, pole selgust. Mis võib ees oodata Eesti põllumeest?
Tekst Annela Anger-Kraavi, kliimateadlane (Parempoolsed)
Foto Krõõt Tarkmeel
Tänapäeval on suurim oht loodusele inimtekkelised globaalsed kliimamuutused.
Praeguses tempos jätkudes muudavad need inimese ja paljude teiste looma- ja taimeliikide eksisteerimise meile tuntud kujul planeedil Maa keeruliseks, kui mitte võimatuks.
Kliimamuutusi põhjustab soojustsalvestavate kasvuhoonegaaside, näiteks süsihappegaasi molekulide hulga suurenemine atmosfääris. Kuna neid silmaga ei näe ja neid leidub õhu molekulide hulgas väga vähe, siis on probleemi raske mõista. Küll on aga selgesti nähtavad selle sõlmküsimuse tagajärjed. Näiteks liikide levialade muutumised, mis tähendab võõrliikide ning ka taimede ja loomade haiguste Eestisse jõudmist. Samuti tuleb Eestis sagedasemini ette põuda ning sooje ja märgi talvesid.
Inimtekkelised kliimamuutused kujutavad endast globaalset nähtust. Nimelt jaotuvad soojust salvestavad süsihappegaasi molekulid ühtlaselt ümber maakera sõltumata sellest, millise korstna või autosummuti otsast nad õhku lisati, ning mõjutavad seega kliimasüsteemi tervikuna. Selliste molekulide arv on kasvanud poolteist korda võrreldes 150 aasta taguse ajaga, mil me alustasime kivisöe kasutamist energia saamiseks.
Kliimasüsteem ei tea riigipiiridest mitte midagi ja Eesti on väike riik, mille kliima ei asu isolatsioonis. Seega Eestis ei otsusta mitte keegi, mis meie kliimaga saab. Seda teevad teised, palju suuremad riigid nagu Hiina (29% maailma iga-aastastest süsihappegaasi emissioonidest) ja Ameerika Ühendriigid (14%) oma tegudega, mis vähendavad või suurendavad kliimamuutusi tekitavate gaaside heiteid. See kõik ei tähenda, et me ei peaks mõtlema, kuidas võimalikult kiiresti loobuda fossiilsete kütuste põletamisest, mis on kliimamuutuste juurprobleem. Selge on, et igaüks, ka Eesti, peab siin oma panuse andma.
2015. aastal vastu võetud Pariisi Kokkulepe seab konkreetse eesmärgi hoida selle sajandi inimtekkeline kliimasüsteemi soojenemine alla kahe kraadi ja püüelda 1,5 kraadi poole, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Euroopa Liit seab kooskõlas Pariisi Kokkuleppe eesmärkidega liiduüleseid sihte kasvuhoonegaaside vähendamiseks.
Veebruaris avaldas Euroopa Komisjon oma ettepaneku Euroopa Liidu 2040. aasta kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgi kohta ja selleks pakutakse 90% võrreldes 1990. aastaga. Varem on kokku lepitud 2030. aasta eesmärk, mis moodustab 55%. 2022. aastaks vähenes Euroopa Liidus aastane kasvuhoonegaaside heide 32% võrreldes 1990. aasta heitega.
Iga järgnev samm on raskem ja kallim
See 90% 2040. aasta eesmärgina muidugi veel ei tähenda, et see näitaja ka selliseks jääb. Aga kui jääb, siis tuleb seitsme aastaga (ehk 2023 kuni 2030) Euroopa Liidus kasvuhoonegaase vähendada 32%-lt 55%-le ja sellele järgneva kümne aastaga liikuda 55%-lt 90%-le ning sealt järgmise 10 aastaga 100% (ehk liikuda inimtekkeliste kasvuhoonegaaside neutraalsusesse) võrreldes 1990. aasta tasemega. See viimane tähendab sisuliselt seda, et nii palju kui inimesed Euroopa Liidus kasvuhoonegaase õhku juurde lisavad, peavad seda mets ja maa ning tehnoloogiad sealt ka välja võtma.
Arvestada tuleb ka sellega, et iga järgnev samm on üha raskem ja kallim, sest odavamad ja lihtsamad emissioonide vähendamise võimalused kasutatakse kõigepealt ära. Sisuliselt on see majanduse kiire ja põhjalik ümberkujundamine turumajanduse tingimustes. Seesama Euroopa Komisjoni teatis väidab, et 2040. aasta kliimaeesmärkide täitmiseks peab Euroopa Liidus investeerima aastatel 2031 kuni 2050 iga-aastaselt 3-4% SKPst ja enne seda oleks vaja 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks investeerida üle 5% SKPst. Eestis oleks see ligi poole enam kui kaitsekulud.
2040. aasta eesmärgi läbirääkimised alles algasid ja need toimuvad liikmesriikide ministrite vahel Euroopa Nõukogus ning Euroopa Parlamendis saadikute vahel. Kui nemad on oma versioonid kokku leppinud, siis viimane versioon tekib sellele järgneva Euroopa Komisjoni, Parlamendi ja Nõukogu kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusena. Selle ja järgneva samasuguse protsessi käigus pannakse ka paika iga liikme kohustuste koorem ning seatakse eesmärgid eraldi teemade kaupa (emissioonikaubandus, maakasutus, põllumajandus jne).
Varasemast palju rohkem räägitakse soodustavate tingimuste (ingl k enabling conditions) vajadusest: Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamisest, strateegilisest dialoogist tööstuse ja põllumajandusega, suuremast fookusest õiglasele üleminekule, nii et keegi ei kannataks ning rahvusvaheliste partneritega võrdsete võimaluste kindlustamisest. Euroopa tööstuse konkurentsivõime hoidmiseks plaanitakse strateegiat investeerimiskliima soodustamiseks ja maapiirkondade ning äärealade arendamiseks. Energeetikas mõeldakse varasemast rohkem tuumaenergiale.
Tuleb põldu harida diislikütuse või bensiinita
Euroopa Komisjoni ettepanek sisaldab muuhulgas ka võimalust põllumajanduse ja maakasutuse ning metsanduse (LULUCF) emissioonidele ühise eesmärgi seadmiseks. Seda siis suurendades eesmärke mõlemale sektorile, saavutamaks nullheide umbes 2040. aastal. Samuti tähendab see põllumajanduse (peamiselt sõnniku lagunemise ning loomade seedimisega ning väetamisega seotud metaan ja dilämmastikoksiid) emissioonide välja võtmist praegusest Jõupingutuste jagamise määrusest, kus see on koos näiteks transpordi, tööstuslike protsesside ja jäätmete kasvuhoonegaaside heidetega. Põllumajandusel tuleb 2040. aastaks heidet vähendada kuni 30%. Samuti on ettepanekus ka põllumajandusmasinate süsinikdioksiidi emissioonide vähendamise ja nulli viimise võimalused – ehk siis tuleb soetada tehnika, mis töötab diislikütuse või bensiinita. Välja on ka käidud, et kütuste kasutamine põllumajanduses peaks muutuma 25% tõhusamaks. Läbirääkimised on alles algamas ning kuidas kõik kujuneb ning millistele variantidele panustatakse, selgub lähitulevikus.
Nagu juba mainitud, jääb lõplik otsustamine uue Euroopa Parlamendi ja Komisjoni kätesse. Selles protsessis on kindlasti oluline jälgida, milliseks kujuneb uus parlament ning kes saavad uuteks tippametnikeks Euroopa Komisjonis. Ka Euroopa Nõukogu eesistuja on tollel otsustamise ajal kliimamuutustega tegelemise küsimuses pigem konservatiivne – Ungari. Kui tänavuse aasta teisel poolel nende kolme vahel kokkulepet ei tule, siis jätkuvad arutelud 2025. aastal Poola eesistumise ajal. Palju sõltub siin sellest, kellele annavad valijad oma hääled eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel.
Võrreldes 1990. aastaga oli Eesti kasvuhoonegaaside koguheide 2022. aastal 59% väiksem. Seega Euroopa Liidu 55% eesmärk oleks nagu juba Eestil täidetud, kuid erinevate Euroopa Liidu valdkondlike määrustega paika pandud 2030. aasta kohustused nõuavad pingutamist lisaks.
Eesti tulevase kliimaseadusega on plaanis paika panna erinevad tegevused Euroopa Liidu eesmärkide täitmiseks. Näiteks tuleks seada turba kaevandamise lõpu tähtaeg, väheviljakad alad metsastada, stabiliseerida lehmade ja sigade arv ja soodustada alternatiivkütuste kasutamist. Kogu sellele meetmete kogumile ei ole korralikku mõjuhinnangut veel tehtud, mis selgitaks välja toime inimestele ja majandusele. Tuleks aru saada, mida see kõik tähendab Eesti energia- ja toidujulgeolekule, aga ka julgeolekule laiemalt. Näiteks kui erinevate meetmete koosmõju tagajärjeks on elu vähenemine maapiirkondades, siis kannatab toidujulgeolek, aga ka sõjaline julgeolek (nt on keerulisem mobiliseerida inimesi läheduses olevatele piirialadele ning vähem silmapaare, kes paneks tähele ebasoovitavat liikumist). Üldiselt on heaks õigustavaks, et mõjuhinnangud ja kaasamised tehakse enne, kui avalikustatakse seaduse ettepanek.
