„Tatart mahedalt kasvatada oskame me kõige paremini ja nii on sellest saanud meie põhitegevus,“ ütleb Tõrvaaugu Mahe Talu OÜ juhatuse liige Janek Kuusik.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Tõrvaaugu Mahe Talu on ettevõttena 12 aastat vana, ent tatart on siin kasvatatud juba 15 aastat.
„Enne seda pidasime talu rohkem hobi korras,“ ütleb Janek. „Kui talu ajalugu vaadata, siis olid lambad põhilised. Isal ja emal olid kunagi mõned lehmad ja sead ka, aga kui Eesti kroon tuli, siis vajus asi ära. Vanemad müüsid loomad maha ja laudas oli vahepeal täitsa tühjus.“
Tõrvaaugu toodab tatrast kõikvõimalikke erinevaid lõpp-produkte: pudrutatart, tatraleiba, -mannat, -tangu,-jahu (parim gluteenivaba toode 2023) ja mida kõike veel. „Kui saad väärindada toodet ja selle eest paremat hinda, siis see on väikeettevõtjale suur asi,“ nendib Janek.
Tõrvaaugul on ka ulatuslikult eesti musta peaga tõulambaid kasvatatud, kuid et lambaliha hind nende pidamist ei soosi, on neid varasemast kahesajast tänaseks alles jäänud paarkümmend. Lambalaut vajab suuremat investeeringut: tarvis on valada põrand ja paigaldada ventilatsioon. Kaarhalli tüüpi laudas tekib muidu kondensaat ja see ei ole loomade tervisele hea. Lambaid ei saa külmal ajal ka õues pidada, selgitab Janek Kuusik – jalaliigesed jäävad haigeks.
„Mahetatar annab ikkagi meie põhileiva,“ nendib Kuusik. „Mulle meeldib tatar väga ja selle kasvatamisel meil kõik sujub. Ükskõik mida muud oleme proovinud kasvatada, pole see nii hästi õnnestunud. Näiteks kaera puhul kummitas mahukaalu probleem. Kui mai algul, mis kaer hakkab kasvama, on hästi kuiv ja taim ei saa piisavalt niiskust, siis jääb tera mahukaal pügala võrra madalamaks ja seda ei taheta kokkuostus vastu võtta. Tatra puhul me teame, mida teha, et saada veskis parim tulemus.“
Tatar kasvab kiiresti
Ettevõttes töötab kokku kolm ja pool inimest, ütleb Janek Kuusik. See aasta tuleb tatart 200 hektari ringis ja 100 hektarit on vahekultuuri all, rehkendab Janek.
Eelmise aasta tatrast ei jaksanud ettevõte kõike ise ära töödelda ja 50 tonni läks ka kokkuostu. Tatra saak kokku moodustab aastate lõikes keskeltläbi 150-200 tonni. „Oleneb suvest ka palju,“ ütleb Kuusik. „Eelmine suvi oli kuiv, aga sügis nii märg, et mõni põld kombaini ei kandnudki. 70 hektarit ilusat tatart läks aia taha, minimaalselt 70 tonni.“
Tatar ei ole siiski eriti pirtsakas kultuur ja kasvab kiiresti ka meie kliimas. „Kõige hullem, mis saab juhtuda, on öökülm kevadel tärkamise ajal,“ sõnab Kuusik. „Muidu kasvab ta väga kiiresti. Mullu külvasime tatra mai lõpus-juuni alguses, oli väga kuiv suvi, aga kasvas hästi ja saime saagi kätte seal, kus põld kandis.“
„Eesti tingimustes pole saagikuses suurt vahet, kas see on kasvatatud mahedalt või mitte,“ ütleb Janek. „Paarsada kilo hektari kohta tuleb ehk vahe.“
Tatart koristab Janek Kuusik Case rootorkombainiga. „Ma keeran rootori pöörded aeglasemaks ja lähen, muud vahet tavalise koristamisega ei ole,“ ütleb ta. „Kui varred on natuke niisked, siis peavad pöörded aeglasemad olema, kuna varte küljest eraldub kiirete pööretega puru, mis ummistab avasid.“
„Maa harimisel on meil kaks varianti,“ räägib Kuusik. „Kui eelmine aasta oli põllul tatar, siis tõmbame kõrrepõllu tüükultivaatoriga üle. Teeme seda mai algul enne külvi, siis saab väga hea põllu. Rohupõldu künname. Minu meelest on künd ükskõik mis taime kasvatamisel väga oluline, sest kui künnad põllu kevadel ära, siis hakkab umbrohi palju aeglasemalt kasvama. Kui sügisel künnad, siis tuleb kevadel umbrohi jõudsalt üles ja kultuur ei suuda sellega konkureerida.“
Tõrvaaugu põldudele lähevad väetiseks kanakaka graanulid „Kui lambaid oli rohkem, siis kasutasime ka nende sõnnikut,“ selgitab Kuusik. „Viimasel ajal oleme rõhku pannud ka tuha laotamisele, et saaks pinnase pH-d natuke paremaks. Seal, kus pH enamvähem normaalne, kasvab taim palju paremini.“ Kanakakat laotab tavaline, kunagi kasutatuna Tatolist ostetud Gaspardo väetiselaotur, millel alt restid ära võetud, nii vajub graanul sealt ilusti läbi. Graanul on natuke suurem kui resti ava ega taha sealt muidu läbi tulla.
Majapidamises on kolm Valtra traktorit, kaks suuremat ja üks väiksem. „Oleme rahul,“ kinnitab Kuusik. „Enne neid pidasime Case’i, aga neil tuli elektroonika probleeme sageli ette. Enne uute traktorite soetamist võrdlesime ka hoolduspakette ja Valtral olid need soodsamad. Paketid mängivad ju kasutamisel suurt rolli.“
Lähim Valtra esindus asub Türil. „Talvel sõitsin kodust traktoriga sinna ja tagasi õli vahetama,“ muigab Kuusik.
Suuremad Valtrad töötavad põllul, väiksem tõstab heinapalle ja koristab lambalauta. „Tulevikus plaanime osta sõnnikulaoturi,“ ütleb Kuusik. „Seni on naabrimees teenust osutanud, eelmisel aastal näiteks kolm päeva laotas. Ülejäänud töödega saame ise hakkama.“
Kuivatama peab õigesti
„Kui alustasime, siis polnud meil kuskil tatart kuivatada ja ostsime seda teenust ka sisse,“ meenutab Kuusik. „Kahjuks kuivatati tihtipeale tatar üle. Sel juhul tulevad tera ümber oleva kesta ääred lahti. Kui nüüd tahad seda tera külvata, siis see ei pruugi kasvama minna, sest sisemus on liiga palju kuuma saanud. Kui tahad koorida, siis on ka kehvasti: veski võtab koore ümbert ära, aga tera on seest pehme, nagu pudi. Kuivatama peab tatart väga hoolikalt. Me alustame 50 kraadiga ja viimane tund tõstame 60 kraadile. Kuivab kaheksa tundi, nii saab hea.“ Tulevikus peame kuivati suurema vastu vahetama, arvab Kuusik. Nii saab erineva kvaliteediga tatart erinevates püttides kuivatada.
Veskid, mis tatra ära koorivad, on pärit Hiinast. Õige tehnoloogiani jõudis Kuusik läbi pika uurimise ja katsetamise. „Ega keegi öelda ei tahtnud, kuidas õigesti teha, et tera terveks jääks,“ muigab ta. „Haamerveski lõhub kesta keskelt pooleks ja tera jääb küll terveks, aga pudiseb lõpuks ikkagi laiali, sest struktuur saab lõhutud. Meie veskis langeb tera ülevalt kahe kivi vahele, mis hõõruvad kesta lahti. Seda veskit tuleb ka tera erinevate suuruste jaoks eraldi seadistada.“
Hiina veskid olid tellimise ajal taskukohasemad, selgitab Janek. „Oma puudujääke tal on, aga vajaliku töö teeb ära. Kõige suurem miinus on, et laseb liitekohtadest tolmu läbi. Veskiruumi põrand on kogu aeg tolmu täis.“ Kuusiku eesmärgiks on aasta lõpuks veskiruumi uuendus ära teha, et saaks tootlikkust tõsta.
Tatrast saab ka pastat
Janek näitab vanasse aita rajatavat talupoodi, mis avatakse peagi. Siia tuleb ka söögikoht, tagaruumides on saun koos eesruumiga ja teisel korrusel ööbimiskohad, Nii saab läbi viia ka seminare, õppepäevi ja muid üritusi. Mahetatra vastu rahval huvi jagub – näiteks peetakse Tõrvaaugul iga aasta novembris tatrapäeva, kus huvilised kuulavad esmalt loengut ja siis saavad spetsialistide juhendamisel meelepäraseid sööke valmistada.
Tõrvaaugu toodangut müüvad üle Eesti paljud öko- ja looduspoed, ent parim müük tuleb siiski Rimi talutoidu riiulist. Tõrvaaugul on ka oma e-pood. „Vanasti käisime laatadel oma toodangut müümas, nüüd täidab netipood selle mahu,“ selgitab Kuusik.
Suures majas käib parasjagu toodangu pakendamine ning leiva- ja pastategu. Retseptid on sündinud pererahva enda katse-eksitusmeetodil, ent aidanud on ka Maire Vesik Olustverest ja Tartu ülikooli toidutehnoloogid. Silmame tatramanna, -tangu ja –kama pakendeid. Tatraterasid saab ka idandada, tutvustab Kuusik. Need saab jätta ööks likku ja siis hommikul näiteks segada blenderis koos banaaniga smuutiks.
Tatraleiva realiseerimisaeg on kolm-neli päeva, nii saab seda Tõrvaaugult nö käest kätte osta ja ka pakiautomaati tellida. „Töötasime välja oma juuretise,“ selgitab Kuusik. „Selle kuivatame ära ja paneme tatraleiva jahu pakendisse või müüme eraldi. Kui tahad kasutada, lisad suhkrut ja vett, hoiad soojas kohas ja hakkab tööle.“ Siinsamas vormides kerkibki leib. „Kuus-seitse tundi eelkergitusvormis, siis läheb ahju,“ ütleb Janek.
Pasta retsepti töötasid Tõrvaaugu inimesed ise välja. „Masin segab taigna, tigu lükkab taigna läbi vormi,“ selgitab Janek. „Valmis makaronid lähevad õhukese kihina kuivatusrestidele, mis pannakse 15 tunniks 35 kraadisesse kuivatuskappi. Liiga kiiresti ei saa kuivatada, muidu kuivavad lõhki ja pudiseks.“
Tõrvaaugu Mahe talus pakutakse tatraõieteed ja tatrast tehtud küpsiseid. Tee maitseb, nagu oleks see pärnaõietest ja küpsised on lihtsalt maitsvad, meenutades enam ehk kaerast tehtuid.
Kui tihti pererahvas ise tatart sööb? „Lastele teen pühapäeviti pannkooke ,“ vastab Janek. „Vähemalt kolm korda nädalas on meil pudru päev ja leiba sööme muidugi ka.“
Artikkel on ilmunud ajakirja Profi Eesti 2024. a aprillinumbris.
