Paljudel põldudel on juba antud esimene lämmastik ning alustatud äestamisega. Äestamiseks on õige aeg, kui muld on piisavalt tahenenud ja ei kleepu kokku. Liigne niiskus võib takistada äestamise efektiivsust ja kahjustada taimi. Äestamine toetab mulla õhustamist ning parandab selle struktuuri, eemaldades umbrohud ja haigustekitajad ning talvega kannatada saanud taimede lehestiku. See protsess soodustab uute roheliste lehtede kasvu.
Mõnel põllul on talivili juba nii suur ja hästi arenenud, et äestamine ei ole vajalik. Tugevaid taimi võib äestamine hoopis kahjustada. Seetõttu on tähtis jälgida taime seisundit ja mulla olusid, et langetada õigeid otsuseid äestamise vajalikkuse kohta.
Eelseisev külmaperiood võib teatud piirkondades külmakerkeid tekitada, et kaitsta nõrku juuri võib rullimine osutuda vajalikuks. Seda tuleb nüüd tähelepanelikult jälgida.
Kokkuvõttes, kui põllud on hästi talvitunud ja mullad tahenenud, on aeg alustada kevadtöid. Tegevuste planeerimisel tuleb arvestada iga põllu eripära ja tegutseda vastavalt sellele, et tagada parim võimalik tulemus.
Peitkärsakate seire ja tõrje
Erakordselt soojad ilmad märtsi lõpus on soojendanud mullapinda nii palju, et esimesed peitkärsakad tulid talvitumispaikadest välja juba märtsi lõpus. Tänaseni kestnud kõrged temperatuurid on soodustanud nende aktiivset väljumist ja kohati on nende arvukus ületanud tõrjekriteeriumi.
Varre-peitkärsakas (Ceutorhynchus pallidactylus) alustab liikumist varakevadel, kui mulla temperatuur viie sentimeetri sügavusel tõuseb 5-6 °C. Sel ajal tuleks alustada mardikate seiret.
Põldudele on soovitatav seireks paigaldada kollaseid püüniskausse ja liimpüüniseid, mis tuleks asetada rapsitaimede vahele umbes 4-6 meetri kaugusele põllu servast. Oluline on paigutada püüniseid soojematesse kohtadesse, näiteks metsaga piirnevale alale, kivihunnikute lähedusse või eelmise aasta põllu lähedale, kus on tõenäosus leida esimesi putukaid. Keset põldu ei ole mõtet püüniseid paigaldada, kuna varre-peitkärsakad tulevad põllule äärealadelt. Kui põllu keskel on juba kõrge varre-peitkärsakate arvukus, on tõenäoline, et nad on asustanud terve põllu.
Lisaks varre-peitkärsakale on tõusnud ka teise peitkärsaka, C. sulcicollis´e (sinakas peitkärsakas), arvukus. Viimased uuringud näitavad, et C. sulcicollis võib muneda mitte ainult sügisel, vaid ka kevadel, seega võivad ka nemad rapsi varres kahjustada.
Mardikaid saab avastada ka visuaalse vaatluse kaudu. Oluline on uurida rapsi alumiste lehtede kinnitumiskohti. Soojema ilmaga võib neid leida ka arenema hakkavatelt õisikutelt ning ülemiste lehtede vahelt. Tuleb arvestada, et teatud piirkondades on varre-peitkärsakate arvukus kõrgem. Tõrjekriteerium on ühe mardika leidmine kuue taime kohta.
Oluline on tuvastada esmaleid ning jälgida arvukuse tõusu. Isased mardikad ilmuvad põllule 10-15 päeva varem kui emased. Soojade ilmadega võib see vahe väheneda 6-7 päevale. Emaste mardikate osakaal suureneb järk-järgult, mistõttu võivad paaritumine ja munemine viibida. Kuna mardikate munemisperiood kestab pikalt (40 kuni 80 päeva, isegi rohkem), on vajalik mardikate tõrje teha rohkem kui üks kord. Munemisperiood sõltub rapsi kasvufaasist ja ilmastikust. Mardikate lennutegevus algab 12 °C juures ja on aktiivne juba 14,5 °C temperatuuril. Emane muneb munad lehe, lehevarre või rohtse varre epidermisesse, kus on märgata tumerohelist muhku. Munafaas kestab sõltuvalt ilmast kuni kaks nädalat, vastseperiood võib kesta 3-6 nädalat.
Esialgu kahjustavad vastsed külgvõrseid, hiljem suunduvad peavarde. Nad kaevandavad ristõieliste vartes, liikudes ülalt alla juurekaela suunas. Mõnikord on kogu vars seest õõnes, mis võib põhjustada varte moondumist ja taime närbumist. Kahjustatud taimed muutuvad sinakaks, vars kuivab ja murdub, ning seemned jäävad kõlujaks. Kahjustus on suurem tuulevaiksetes kohtades. Mida varasem on putukate kahjustus, seda suurem on saagikuse vähenemise oht, halvimal juhul võib saagikus väheneda isegi kuni 50%. Täiskasvanud vastsed laskuvad mulda nukkuma.
Noormardikad ilmuvad suvel ristõielistele taimedele, näiteks kaalikatele, kus nad toituvad lühikest aega ja lähevad seejärel talvituma. Toitumisel näritakse leheroodudesse, vartesse ja õievartesse lohke, mis võivad põhjustada lehtede kõverdumist, kuid üldiselt ei kujuta see taimedele suurt ohtu.
Kokkuvõttes võib öelda, et rapsi varres kaevandavad mitmed erinevad kärsakaliigid ja kuna nende kahjustuspilt on sarnane on raske kindlaks teha, kes täpselt rapsi varres toimetab. Kevadel munevad rapsi varde nii varre-peitkärsakad kui ka C. sulcicollis, mistõttu tuleb seiret korraldada põhjalikult.
Üldised tõrjevõtted
Ristõieliste kasvatamine peaks toimuma võimalikult tuultele avatud põldudel. Taimejäänused tuleks harida mulda, et vähendada putukate talvituspaiku. Sügiskünd on efektiivne meetod talvituvate kärsakate hävitamiseks. Samuti on oluline praktiseerida viljavaheldust ning tõrjuda ristõieliste umbrohte põllult ja selle lähedusest. Kui tõrjekriteeriumid ületatakse, tuleb kasvuperioodil teostada keemiline tõrje.
Keemiline tõrje
Keemilise tõrje puhul on äärmiselt oluline jälgida putukate arvukust, et vältida majanduslikku kahju. Kui kahjurite arvukus ületab tõrjekriteeriumi tuleks teha tõrjet. Arvestades praegust sooja ilma, on talvitumispaikadest massiliselt välja tulnud mardikaid, kes tõenäoliselt ei ole veel jõudnud muneda. Seetõttu on mõistlik kasutada peitkärsakate tõrjeks kontaktseid tooteid. Siiski tuleb arvestada, et teatud piirkondades võib C. sulcicollis juba munenud olla, kuna see liik võib alustada munemist varem. Püünistes on siiski näha, et suur osa tabatud mardikatest on varre-peitkärsakad.
Kui kahjurite arvukus on üle tõrjekriteeriumi ja nüüd tõrjet ei tehta on tõenäoline, et järgmiseks soojaks perioodiks on need putukad juba jõudnud muneda. Lisaks on palju neid mardikaid, kes pole veel jõudnud põldudele ning rändavad külma ilma tõttu aeglasemalt. Ajutised miinuskraadid ei tapa juba mullast väljunud putukaid, kuid nad on kindlasti oluliselt aeglasemad. Siiski liiguvad nad rapsi või rüpsi taimedele otsides sobivat munemispaika. Seega järgmise sooja perioodi saabudes, kui mardikate arvukus on jälle tõusnud, on soovitatav kasutada erinevaid süsteemseid tooteid nagu Sivanto Energy ja Carnadine Extra, millest viimast võiks kombineerida kontaktse insektitsiidiga. Süsteemne preparaat aitab kontrollida ka munadest väljunud vastsete arvukust.
.jpg)
Olenevalt ilmastikust võivad järgmise tõrje ajal olla kohal ka hiilamardikad, mistõttu saab nende tõrjeks kasutada ka Mospilan 20 SG-ga segusid. Süsteemsete vahendite kasutamisest, eelkõige Sivanto Energy´t räägime aga järgmisel korral.
Praegu, eeldades, et kärsakad pole veel munemist alustanud, saame kasutada kontaktseid tooteid. Kontaktsete toodetega tõrjumisel tuleb silmas pidada, et aktiivsemalt on mardikad väljas sooja ja päikeselise ilmaga. Tõrjeefektiivsuse suurendamiseks ja toime pikendamiseks on soovitatav lisada pritsimislahusesse märgajaid, et preparaat saaks liikuda paremini lehtede vahele ja püsida kauem taimede pinnal.
Päeval, kui umbrohud ei õitse, võib kasutada järgmisi tooteid:
Decis Mega (deltametriin 50 g/l) 0,125-0,15 l/ha (2 korda hooajal),
Martix (deltametriin 50 g/l) 0,125-0,15 l/ha (2 korda hooajal),
Karate Zeon 5 CS (Lambda-tsühalotriin 50 g/l) 0,15 l/ha (1 kord hooajal),
Kaiso 50 EG (Lambda-tsühalotriin 50 g/kg) 0,15 kg/ha (1 kord hooajal),
Evure (tau-fluvalinaat 240 g/l) 0,2 l/ha (1-2 korda hooajal) ja
Mavrik (tau-fluvalinaat 240 g/l) 0,2 l/ha (1-2 korda hooajal).
Kuna ilm on soe saab vajadusel teha esimese umbrohutõrje ära nt Korvetto, Galera või Lontrel 72 SG´ga, kindlasti jälgida öökülma. Samuti saab lisada putukatõrjevahenditele taimetoiteelemente nt boori. Boori kasutamisel alandage vee pH-d, et insektitsiidid efektiivsemalt toimiksid. Veepehmendajad tuleb paagisegusse lisada alati esimesena.
Kasutage taimekaitsevahendeid ohutult. Enne kasutamist lugege alati läbi märgistus ja tootekirjeldus!
Artikkel on ilmunud KEVILI veebis.
